Silver ja Kristin proovisid mõlemad discgolfi esimest korda viis aastat tagasi, toona teineteist tundmata. „Tegu oli 2013. aasta märtsikuuga, käisin siis kergejõustikutrennis. Paljud treeningud algasid soojendusjooksuga Nõmme spordiklubist Glehni lossi juurde. Esimene kord, kui tee peal üht korvi nägin, mõtlesin, et sinna saab koera seniks kinni panna, kuni ise näiteks mänguväljakul kiigud. Mõne päeva pärast märkasin juba mitut korvi ja need olid nummerdatud. Mõtlesin, et kas tõesti numbrid on selleks, et peremees mäletaks, millise korvi külge oma koera jättis…“ meenutab Silver. Paar päeva hiljem nägi ta juba üht seltskonda värvilisi kettaid korvidesse lennutamas ja sai aru, et korvidel on pisut teine eesmärk. „Peagi ostis isa esimesed kettad ja sai sõpradega proovima mindud – huvi ja armastus mängu vastu tekkis kohe,“ tunnistab populaarsest Nõmme discgolfirajast vaid kettaviske kauguselt pärit Silver.

Kristin jõudis discgolfi juurde 2013. aasta lõpus tänu paljudele discgolfist huvitatud sõpradele. „Tahtsin ise järele proovida, mis imelik mäng see on,“ naerab Kristin. „Esimesed visked meenutasid rohkem puttimist, kuigi sisimas oli soov kaugele visata. Tihedamini hakkasin mängimas käima 2014. aastal, sest mäng tekitas hasarti – iga kord proovisin rada ikka vähema visete arvuga läbida.“

Palju positiivseid katsumusi

Nüüd, kui kettad lendavad soovitud suunas ja mitu korda kaugemale, on just õnnestunud viskest saadud hea tunne see, mis rajale tagasi toob. „Kui esimest korda ketast käes hoidsin, ei mõistnud ma üldse, kuidas selle asja lendu saab panna. Toona polnud väga kedagi, kes oleks kõrval juhendanud, mistõttu tuli kõik ise katse-eksituse meetodil järele proovida,“ kirjeldab Kristin. „Mäletan tunnet, kui ketta esimest korda puhtalt lendu sain – see vise võis olla kõigest 30–40 meetrit, aga tunne oli ülihea! Seesama kirjeldamatult hea tunne valdab mind nüüdki, kui vise õnnestub. Standardid on küll läinud märksa kõrgemaks, aga emotsioon on sama ja see tunne mind discgolfi juures hoiabki,“ ütleb ta.

„Mind paelub teadmine, et suudan näiteks 130 m pikkusel rajal visata 175 g plastmasstüki korvist vaid mõne meetri kaugusele ja seda mitmel eri viisil. Kui ma sellele mõtlen, tundub see kuidagi ebareaalne!“ lisab Silver. „Kõige rohkem mõnu pakuvadki kõige pikemad draivid, tehniliselt keerukamad visked, ebastandardsed putid ja nende veatu sooritamine ning loomulikult seltskond! Tänu discgolfile on mul tekkinud meeletult ägedaid tutvusi ja häid sõpru üle kogu maailma, neist kõige tähtsam istub hetkel mu kõrval,“ viitab Silver Kristinile, kellega ta tutvus 2014. aasta Eesti meistrivõistlustel.