38-aastane Vervoort on juba teismeeast saati põdenud rasket ja ravimatut progressiivse tetrapleegia ühte vormi, mis on ta jätnud rinnast allapoole halvatuks ning ööpäevaringsetesse põrgulikesse valudesse.

Belgias on eutanaasia lubatud ning Vervoortil on vastavad dokumendid olemas olnud juba 2008. aastast - need lubavad tal soovi korral eutanaasiateenust kasutada. Enne Rio paraolümpiat sõnas Vervoort, et Brasiilias toimunud suurvõistlused on tema viimaseks sooviks ning nüüd tundub, et naine on oma suure otsuse teinud.

"Ma ei taha rohkem kannatada," sõnas Vervoort The Telegraphile. "See kõik on minu jaoks liiga raske. Ma olen üha suuremas ja suuremas masenduses. Mul pole selliseid tundeid varem olnud, ma nutan palju. Ühel ööl oli minuga neuroloog, kes oli minu krambihoogude tunnistajaks - ta ütles, et see ei olnud epilepsiahoog, vaid lihtsalt minu keha, mis tegi meeleheitlikke appikarjeid."

Lisaks pidevatele krambihoogudele ja halvatusele kaotab Vervoort järk-järgult oma nägemist ning halvatus hakkab jõudma ka tema sõrmeotstesse.

"Mul on tugev süda, aga valuvaigistitel ei ole enam mingisugust mõju. Minuga on kõik," lisas Vervoort.

Belgia on üks paarikümnest maailma riigist, kus eutanaasia on lubatud. 2012. aastal Londonis võitis Vervoort paraolümpial 100 meetri ratastoolisõidus kulla ning poole pikemal distantsil hõbeda. Neli aastat hiljem Rios lisas ta oma saldosse ühe pronksi ja ühe hõbeda.