Minu esimesest konkreetsest sammust on möödas 50 päeva. Olen selle aja jooksul jõudnud arutleda Eesti spordiga seotud teemadel väga paljude inimestega ja saanud kinnitust veendumusele, et meie spordimaastik vajab muutusi. Erinevates vestlustes on seda mulle kinnitanud mitmed alaliitude juhid, tippsportlased, harrastussportlased, poliitikud, ürituste korraldajad, õppejõud, kehalise kasvatuse õpetajad, spordi suurtoetajad, spordiajakirjanikud ja teised spordiga lähemalt või kaugemalt seotud inimesed.

Negatiivselt poolelt on jäänud kõlama üks ebameeldiv ja demokraatlikku ühiskonda sobimatu arvamus, mida avaldasid mitmed spordiinimesed. Nimelt on mulle viimase kuu aja jooksul korduvalt püütud selgeks teha, et tänavu sügisel toimuvate Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendi valimiste tulemused on juba otsustatud. Elaks me paarkümmend aastat varasemas ajas või oleks meil teistsugune riigikord, siis ma seda võib-olla isegi tunnistaksin, kuid hetkel usun ma, et EOK juht selgub valimispäeval. Sellele eelnevad loomulikult kandidaatide debatid, programmide tutvustamine, kohtumised spordirahvaga ja paljud muud tegevused. EOK-sse kuuluvad organisatsioonid ja füüsilised isikud otsustavad alles sellel sügisel, kes suunab järgmise nelja aasta jooksul Eesti spordisüsteemi ning selleks peavad kõik kandidaadid ennast veel kõvasti tõestama. Tuleb teha valik, kas toetada seniste spordijuhtide jätkamist ja anda sellega heakskiit nende poolt tehtud tööle või on käes aeg muutusteks, mis tähendab mõnevõrra teistsuguseid suundi ning juhtivatel kohtadel olevaid uusi persoone. Inimeste teatud tüdimus ja ükskõiksuse süvenemine poliitika suhtes on viimaste sündmuste tõttu arusaadav, kuid EOK ei ole poliitiline organisatsioon ning sinna ei tohi lasta levida poliitikute kommetel, arusaamistel ja hoiakutel.

Praeguses olukorras on oluline inimestele teadvustada, et Eesti spordi jaoks saab väga palju ära teha ka väljaspool poliitikat. Seda eriti sellises organisatsioonis nagu EOK, mis olümpiaharta järgi peaks olema poliitiliselt sõltumatu. Kas olen jäänud spordimaastikul millestki ilma seetõttu, et ma ei kuulu ühtegi erakonda või ei ole sisse astunud ühegi erakonna peakontori uksest? Arvan, et olulisem on tunda spordi köögipoolt ning see ei tohiks piirduda üksnes tippsportlaste tegemiste vastu pealiskaudse huvi ülesnäitamisega ja rahvaspordiürituste külastamisega. Valdkondi, millega peab põhjalikult kursis olema, on palju: tippsport, regionaalsport, noortesport, erivajadustega inimeste sport, harrastussport, spordimeedia, pärandsport jne. Spordialaseid teadmisi ja piisavat pädevust ei saa poliitikas olles või ettevõtteid juhtides. Kui keegi väidab, et saab, siis ta ei tegele piisavalt poliitikaga või on jätnud ettevõtte juhtimise unarusse. Sporditemaatika tundmine nõuab pidevat tööd ja vastavas keskkonnas olemist. Ma ei taha kuidagi alahinnata poliitikute ja ärimeeste võimekust, kuid põhitöö kõrvalt ei ole võimalik igapäevaselt Eesti sporti juhtida.

Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane ütles hiljuti antud intervjuus, et meelelahutus on väga tõsine asi. Mina olen samuti veendunud, et sport, mis suures osas on ka meelelahutus, on tõsine asi. Sporti tuleb suhtuda täie tõsidusega ja võidelda jõulisemalt selle nimel, et spordi juhtimise juures oleks rohkem spordiinimesi selle sõna kõige sügavamas mõttes.
Meie ümber on palju inimesi, kes hindavad elus õigeid väärtusi.

Väärtusi, mis on saadud kaasa juba lapsepõlvest ja kooliajast. Samas on valetamine, vingumine, vastutöötamine, usaldamatus, salatsemine, õelus ja teistega mittearvestamine vaid mõned üksikud negatiivsed näited omadustest ning käitumisviisidest, mida ühiskond meie ümber pidevalt esile tõstab. Sellele leiab kinnitust ka internetikommentaare lugedes.

Minu arvates tuleb tunda rohkem rõõmu, kui teistel läheb hästi, ja mitte materdada kohe maha kõiki uusi ideid, ise nendesse süvenemata. Ei ole vaja oodata, et keegi teine meid õigele teele juhataks, me peame ise olema igapäevaselt paremad inimesed, kes kogu oma olemuse, tegude ja sõnadega toetavad neid väärtusi, mida nii spordis kui ka ühiskonnas laiemalt on järjest vähemaks jäänud.

Käesoleva loo eesmärk on juhtida kõigi spordiinimeste tähelepanu sisutihedale, vastast austavale ja argumenteeritud diskusioonile ning anda teada, et Eesti spordisüsteemi juhtimist ei ole juba praegu järgnevaks neljaks aastaks n-ö lukku pandud. Muutused on võimalikud ja nende elluviimist saab alustada sellel sügisel.

Suur tänu kõigile kaasamõtlejatele! Loodan, et Eesti spordi tulevikku käsitlevas arutelus osalejaid tuleb üha juurde. Minu seisukohtadega saab tutvuda blogis http://madiskallasarutleb.blogspot.com. Tänan ka kõiki teisitimõtlejaid, sest tänu teile olen saanud mõnes teemas palju pädevamaks. Te ei ole lasknud mul muutuda laisaks ja mugavaks, kuna pean pidevalt ennast tõestama, oma seisukohti kaitsma ning vajadusel ka oma vigu tunnistama.

Kui umbes 50 päeva tagasi tundus mõte Madis Kallasest kui EOK võimalikust juhist äärmiselt üllatuslik ja ebareaalne, siis tänaseks see paljudes inimestes enam võõristust ei tekita. Tegemist ei ole minu hinnanguga, vaid ühelt tuttavalt inimeselt kuuldud arvamusega. See tõestab, et oma ideid ja mõtteid tuleb hakata varakult tutvustama. Nii on 120 päeva pärast ehk enamuses juba need, kes arvavad, et Madis Kallase kandideerimiseta ei kujutaks EOK presidendi valimisi ettegi. Loodan, et minu kandidatuur paneb paljusid inimesi Eesti spordisüsteemi tõsisemalt võtma ning mõtlema uutele võimalustele ja konkreetsetele ideedele senisest tunduvalt suurema usuga.

Olenemata sellest, kas Londoni olümpiamängud on eestlaste jaoks edukad või mitte, ootab Eesti sporti ees tegus ja töine sügis.