79-aastane vibusportlane Kiskonen: võin veel noorematele tuule alla teha küll!
Varem on vibusport olnud nii veteranide maailma mängude kui Euroopa mängude programmis, kuid maailmameistrivõistluseid pole toimunud. Esimene MM peeti Lausannes, hiljuti avatud World Archery Excellence Centres. Võistlejad said valida endale 3 formaadi vahel sobivaima vöi teha midagi ebaharilikku ja lasta sama nädala jooksul kaasa kõiki kolme formaati – siselaskmine (25 ja 18 meetri distants), platsilaskmine (vastavalt vibuklassile kas 70, 60, 50 vöi 30 meetri distants) ja maastikulaskmine (määratud ja määramata kaugusega märgid maastikurajal). Kõik eestlased võtsid programmist maksimumi. Võistluses oli 360 osaleja seas ka olümpiamedaliste ja maailmameistreid, kuid eestlased noppisid siiski kokku 11 medalit.
“Ma ei tulnud siia medalite järgi, ma tulin kogemuse pärast,” ütles peagi 80-aastaseks saav Aleksander Kiskonen. “Lõpuks ometi on mul võimalus endavanustega võistelda! Või noh – peaaegu endavanustega,” vihjates sellele, et tema konkurendid olid siiski temast veidi nooremad. Kõige vanem vanuseklass oli 70+ vanusele ja kõige noorem 40-49aastastele.
Hoolimata vanusest võitis Kiskonen siselaskmises kuldmedali, platsilaskmises hõbeda ja ka maastikulaskmises hõbemedali. “Ma olen unistanud sellest, et saaks ükskord PÄRIS maastikurajal lasta – sellisel, kus on kõik elemendid olemas.. ka sellised, mida Eesti maastik ei luba. Nüüd see õnnestus! Vägev oli!” Kiskonen võitis paljude kaasvõistlejate südamed olles üks väheseid, kes peale pikka päeva läks poodiumile jooksusammul ja alla tuli lustaka hüppega. Võistlusjärgses intervjuus kahetses Kiskonen siiski ühte asja: “Oleks ma ainult nooremana rohkem inglise keelt õppinud! Siis oleks maailma täitsa valla!” See ei vähenda siiski tema entusiasmi. “Kui tervis lubab, siis osalen tulevikus uuesti – loodetavasti on siis juba rohkem konkurente, sest sain kinnitust, et asjade õnnestumise korral võin ka noorematele tuule alla teha!”
Mitte väiksema entusiasmiga, kuid veidi väiksema ambitsiooniga võistles noorim – Kadi Koort. “Ütlen ausalt – tulin siia osalema. Ma pole sportvibu eriti pikalt harjutanud ja tulin mõttega, et kui ka viimaseks jään, siis pole hullu. Aga ma ei jäänud, mitte üheski klassis! Platsilaskmises tegin isikliku rekordi ja maastikul jäin napilt poodiumilt välja. Pole millegi üle kurta!” Kui Koort duellides välja langes, siis ta elas häälekalt kaasa teistele võistlejatele.
Katrin Virula ja Ülle Kell tõid mõlemad Eestile samuti 3 medalit – Virula 40+ sportvibu naiste 2 hõbedat ja siselaskmise pronksi. Kuigi pikkvibu klassis oli konkurents tagasihoidlikum, näitas Ülle Kell oma taset edestades tulemusega ka suurt osa meeslaskureid. Autasuks 3 kulda.
Meeste poolelt paljude jaoks medalisoosikuna startinud Steve Morleyt vaevas kahjuks närvipõletik, mis segas laskmist tuntavalt. Kuid positiivselt üllatasid nii Aleksander Atonen kui Priit Tanvel. Atonen võitis maastikuformaadis hõbeda ja Tanvel sportvibu meeste olümpiaharjutuses pronksmedali. “Ma poleks ise seda tegelikult uskunud, et medaliga koju lähen. Aga olen kaasa elajatele väga tänulik – sellest oli suur abi,” jääb Tanvel talle omaselt tagasihoidlikuks.
