Küsimusele, kes olid Jaan ja Kristjan tegelikult, võib vastata erinevalt. Kui rääkida triatlonist, siis olid nad Eesti parimad. Kui rääkida inimestest, siis olid nad visaduse ja tahtejõu võrdkujud. Kui rääkida elust enesest, mis noortel meestel nii ebaõiglaselt lühikeseks jäi, siis olid nad teerajajad. Uutele sportlastele, uutele tegudele.

Meeste toonane mänedžer ja hea sõber, praegune tuntud jooksutreener Urmas Randma meenutab, kuidas ta esmakordselt kohtus Jaan Pehkiga 1993. aasta kevadel, mil rahahädas triatleet tuli temalt sponsorabi küsima. Seejuures oli Jaanil välja käia väga kõva trump - hiljutine esikoht Rothi täispikalt triatlonilt, suurepärase ajaga 8:43.50.

Tõestuseks, et mehe materiaalsed võimalused olid tol ajahetkel äärmiselt tagasihoidlikud, oli Jaanil kaasas ka pilt mainekast triatloniajakirjast, kus Eesti mees oli seal võitjana finišis halenaljakate kodumaiste Tartu jooksujalatsitega. Igatahes avaldas Jaani siirus Randmale sedavõrd muljet, et ta otsustas sportlase tegemistele õla alla panna.

„Alustasime koostööd, kus Jaan lubas treeningutele pühenduda ning mina talle nõu ja jõuga abiks olla. Sain ruttu aru, et fanaatiline spordimees treenib liiga palju. Üritasin noort sõpra maa peale tuua ja selgitada, et kvantiteediga enam tulemusi ei paranda, reserve tuleb leida parematest tingimustest ja õigest taastumisest,“ meenutab Randma tagantjärele Jaani meeletut tahtejõudu.

Alguses treenis Jaan enamasti üksi, raske trenn polnud kellelegi kontimööda. Suvel liikusid aga kuuldused, et Jaani kõrvale on tekkinud keegi noor kamraad, kes suudab tema treeninguid taluda. Randma meenutab, et esmakordselt Kristjan Raiendit nähes oli tal raske uskuda, et see nukunäoga noormees võiks nii sitke spordipoiss olla. Peagi ta aga mõistis, et sitkust ja visadust on noormehes kuhjaga.

Trennidest sai nüüdsest neile kahele päeva püham toiming, kogu elukorraldus käis üksnes treeningute järgi. Räägitakse seika, kui kord sügisel Saaremaal laagris olles ei õnnestunud poistel päeva jooksul trenni teha. Öösel kella ühe paiku palutud siis sõber autorooli, et sõidukitulede valguses ning poris ja vihmas vajalikud kilomeetrid joostud saaks.

1994. aasta hooajale läks lootustandev duo vastu suurte ootustega. Esimene tõehetk saabus aprillis, kui starditi Austraalia täispika triatloni MK-etapil. Paraku rikkusid Jaani võimalused kirkamaid kohti püüda seedehäired ühes rohkete metsapeatustega. Et mees oli toona elu vormis, kinnitab ilmekalt ka tema lõppaeg 9 tundi ja 6 minutit, mis saavutatud suurte tervisehädade kiuste.

Küll oli üllatuspomm aga varuks nooremal tippupürgijal Kristjanil. Tõusta ühe aastaga tavalisest tänavapoisist Ironman MK-etapi 24. meheks, saades kirja aja 9 tundi ja 3 minutit - selliseid asju ei juhtu triatlonimaailmas ka tänapäeval kuigi sageli.

Siis jõudis kätte aga 27. september. Viieliikmeline reisiseltskond, kuhu kuulusid triatleedid Jaan, Kristjan, Ain-Alar ja Anti, samuti ka poiste hea tuttav Ülle, asusid parvlaeva „Estonia“ pardale, alustamaks sõitu Saksamaal toimuvatele võistlustele. Sel saatuslikul laevahukuööl, kus sõpradel Antil ja Ain-Alaril õnnestus õlg-õla kõrval võideldes tagasi koju jõuda, polnud nende kaaslastele paraku edasist eluteed ette nähtud.

Nooruke Kristjan jäi viimse hingetõmbeni džentelmeniks. Üllet laevast välja aidates ei jõudnud ta ise päästvasse vette. Selline oli kord juba Kristjani loomus. Jaanil arvatavasti pääsemislootusi polnud, sest ta sättis endale magamisaseme bussipõrandale, aastatega armsaks saanud rattavarustuse keskele.

Eesti triatloniringkondades hoitakse Jaani ja Kristjani spordipärandit elus aga tänaseni. Nii meenutatakse andekate ja varalahkunud sportlaste eluteed igasügisese Saaremaa duatloniga, mis aastast 1995 kannab ka Jaan Pehki ja Kristjan Raiendi mälestusvõistluse nime. Just Saaremaa võistlus jäi Jaanile ja Kristjanile nende elu viimaseks.

20 aastat on pikk aega ning tänavusel mälestusvõistlusel tegid Saaremaal tegusid juba uue põlvkonna triatleedid. Kuid neljandana ületas lõpujoone ka Eesti triatloni au ja uhkus Ain-Alar Juhanson – mees, kes enda kinnitusel tegi tippsporti just Jaani ja Kristjani pärast.