Eesti triatlonispordi esimene särav täht Leela Lint tähistas juubelit
Jah, võib ju öelda, et ajad ja olud olid toona teistsugused. Triatlon näis tänasega võrreldes veel spordimaailma perifeeria, konkurents mitme grammikese võrra nõrgem ning pealtvaatajategi huvi ei küündinud just kõrgustesse. Mõttest, et kümmekond aastat hiljem jälgib Sydney olümpia triatlonivõistlust raja ääres ca 200 000 inimest, ei osanud keegi isegi mitte unes näha.
Kuid see ei muuda olematuks fakti, et suhteliselt lühikese sportlaskarjääri jooksul sai Leela Lindist kodumaistel triatlonivõistlustel alistamatu naine. Silmapaistvalt avaldus tema talent ka rahvusvahelisel areenil, kus kahele Liidu meistritiitlile lisandus 1990. aasta EM-i 16. koht. Aasta hiljem lõpetas Eesti üks edukaim triatleet MK-sarja kokkuvõttes 12., olles ühel etapil koguni neljas.
Teekond triatloni juurde sai Leela jaoks alguse meremitmevõistlusest. „Meremitmevõistlus oli Nõukogude Liidus väga populaarne multisport, mis koosnes ujumisest, krossijooksust, laskmisest, sõudmisest ja purjetamisest,“ selgitab Leela selle nüüdseks unustusehõlma vajunud spordiala olemust. „Ülim tipp meremitmevõistluses oli sotsialismimaade karikavõistlus, mis mul 1987. aastal õnnestus ka võita.“
Võtnud meremitmevõistlusest maksimumi, soovis Leela edasi liikuda. Üleminek verinoorele, ent globaalset populaarsust koguvale triatlonile näis olevat justkui asjade loogiline jätk. Seda, et Leelast kujunes Eesti triatlonispordi üks esimesi säravaid tähti, kommenteerib juubilar ise tagasihoidlikuks jäädes: „Sattusin lihtsalt olema õigel ajal õiges kohas.“
Kodumaised triatlonivõistlused muutsid Leela lisandumisega koheselt oma nägu. Seni kõvad ja tegijad spordimehed pidid tõsiselt pingutama, et mitte häbisse ehk siis Leelast tahapoole jääda. Naiskonkurentide võimalused hääbusid olematuteks. Arusaadav, et 22-aastaselt N. Liidu koondisega liitunud Leela ambitsioonid ihkasid sellises situatsioonis enamat.
Sarnaselt meile kõigile tundis ka Leela 1990-ndate algusaastatel Eesti vabanemise üle siirast rõõmu, ent paradoksaalsel kombel andis just see sündmus tema sportlaskarjäärile fataalse tagasilöögi. Jäänud hetkega ilma koondisest, treenerist ja rahalisest toest, leidis parimates sportlasaastates Leela end ühtäkki ihuüksi. Ja kes saanukski teda väga toetada? Taasiseseisvunud Eestis olid kõik ressursid suunatud vaevalisele riigi ülesehitustöödele. Jõukat ja sponsoreerivat erasektorit polnud samuti veel tekkinud. Pealegi polnud triatlon siis veel olümpiaala.
Et hinge sees hoida ja spordiga ära elada, hakkas Leela Soomes kommertsvõistlustel käima. „Auhinnaraha oli korralik, suutsin endale leiba teenida. Osalesin peaaegu kõikidel mõõduvõttudel. Soomlased hakkasid juba nurisema, ma napsavat neilt preemiad. Esikoha eest anti 5000 - 8000 marka,“ meenutab Leela ühes 20-aasta taguses ajaleheartiklis lahetaguseid rahavõistlusi.
Samast artiklist võib välja lugeda kohatist pessimismi ja masendust, kuna sundvalik kommertsstartidele ahendas võimalusi tiitlivõistlustel kaasa lüüa. Leela tunnistab tagantjärele, et nägi tol ajaperioodil oma sportlaselu tõepoolest mustades värvides. Tingimuste ja ressursside puudumine muserdas, kahetseda tuli mitmeid tehtud ja tegemata jäänud otsuseid nagu välisklubiga mitteliitumine või ülikooliõpingute katkestamine. Paratamatult tekkis tunne, et milleks kõik see…
Täna, 20 aastat hiljem, oma 50. sünnipäeval Leela enam nii ei mõtle. Tagasihoidliku, ent positiivse ja rahuloleva inimesena ei näe ta põhjust kahetseda. Ei varasemat sportlasteed ega kunagisi valikuid. Ja miks peakski. Leelal on olemas kõik, mida õnneks tarvis - perekond, keda armastada, töö, mis rõõmu pakub, samuti aega ja tervist, et end tervisesportlase tasemel regulaarselt liigutamas käia.
Triatloniga hoiab Leela mõõdukat distantsi, ent on ala tegemistega kenasti kursis. Eriti hea meel on tal Kaidi Kivioja üle, keda täieõiguslikult võib nimetada Leela mantlipärijaks. „Väga tubli tüdruk. Võitis äsja Tartus Euroopa karikaetapigi,“ kiidab triatloni kunagine viiekordne Eesti meister praegust neljakordset Eesti meistrit. “Hea, et meil naiste hulgast viimaks korralik tipp on sirgunud. Muidu tegid meil välisvõistlustel tegusid üksnes mehed.“
Leela usub, et tema ajal oli triatloni kindlasti lihtsam teha. Konkurents, võistluspinge, varustus, treeningspetsiifika, rahakoti suurus – kõik need mõtted ja asjad, millega sportlasel tuleb toime tulla, on mastaapidelt mitmekordistunud. Seda enam rõõmustab Leelat, et triatlonisport teeb nii Eestis kui maailmas tervikuna tormilist võidukäiku, kus meiegi sportlastel sõna sekka öelda.
Leela Lint, triatleet
sündinud 23.07.1966, Tallinnas
1988–91 kuulus N. Liidu koondisse
1989 MM-i 75. koht
1990 EM-i 16. koht
1991 MM-i 49. koht
1991 MK-etapi 4. koht
1990-91 N. Liidu meister
1993 Soome meister
1989–94 Eesti meister
