Tamm lõpetas elu esimese täispika triatloni (3,9 km ujumist, 180 km rattasõitu, 42,2 km jooksu) 14 tunni ja 43 minutiga.

"Ma olen tõesti õnnelik," tõdes Tamm finiši järel TV6-le antud intervjuus, tõdedes, et nagu ikka, oli jooksudistants kogu võistluse kõige raskem osa.

"Tegelikult oli ka ujumises raskeid hetki. Vesi oli päris külm, käe ette lükkamisel tõmbas peopesa või sõrmed krampi. Tundus nagu ookean, ei saanud vahepeal aru, millise poi peale peaks minema. Muidu oli merevesi mõnus ja meres mulle ujuda meeldib, olen ju Saaremaalt pärit. Lapsepõlv tuli meelde!

Rattal mõtlesin, et oleks tore, kui vihma ei tuleks, aga see, mis Harku juures tuli... Välgud sähvisid ja Kuubal nägin kunagi orkaani Gustav, see oli midagi sarnast. Keila tee oli nagu jõgi ja nähtavus oli paari meetri kaugusele. Tuul oli selline, et niimoodi rebis ratast, aga mõtlesin, et seisma ma küll ei jää. Kui vihm ära lõppes, siis oli tee märgi puulehti täis, mis tuul oli sinna peksnud ja see oli väga libe. Aga päike tuli uuesti välja ja polnud hullu. Vihma ajal oli ka tegelikult soe, külm ei hakanud."

Ärevaks kiskus aga jooksudistantsi ajal.

"Mul sõitis taga mootorratas ja ma arvan, et see ajas mu tempo liiga hulluks," muigas Tamm. "Päike paistis lagipähe ja tundsin, et minestan ära. Siis oli mul ka kontakt meditsiiinijalgrattaga. Mind pandi maha istuma ja kutsuti kiirabi, aga millegipärast see ei tulnud ega tulnud. Lubasin, et kõnnin lõpuni ja mul lubati jätkata. Kui päike läks põõsa taha ära, siis tundus, et võib jälle joosta ja jooksin lõpuni."

Eile jooksis Tamm veel ühel heategevusüritusel ning suure pingutuse eel ei suutnud ta korralikult uinuda. "Kell oli 12 või pool üks, kui voodisse sain, aga und ei tulnud. Olen täiesti magamata. Külm meri, orkaan ja lagipähe päike... Oli selline tunne, et minestan ära, aga istusin ja mõtlesin, et pooleli ma seda asja mitte mingil juhul ei jäta - kõnnin, aga pooleli ei jäta. Lõpu tulin aga ikka joostes."

Raja peal nautis ta tohutut kaasaelamist. "Kätemeri, kõik tahtsid plaksu lüüa. Isegi välismaalased ütlesid, et "I love your smile" ("Mulle meeldib su naeratus"). Mul oli selline naerukramp näos, neile see hirmsasti meeldis."

Mis Tamme ikkagi lõpuks finišisse sundis? "See, et ma olen see hea eeskuju - see mu lõpuni tassis. Lisaks veel Kalev Kruusi suur intervjuu ajakirjas Sport, kus pealkiri oli, et "Triatloni pooleli ei jäeta". Teadsin, et ma ei tohi pooleli jätta. Tegelikult ma ikka nautisin kogu distantsi, isegi ujumist."

Mis saab aga edasi? Poolteist aastat tagasi trenni tegema hakates oli mees 20 kilogrammi raskem. "Nüüd tuleb säilitada. Nagu öeldakse, tippu minna on lihtne, aga püsima jääda raske. Oma füüsiliste võimete tippu olen nüüd jõudnud, aga nüüd tulebki säilitada, mitte paksuks minna. Võistlusi ma edasi ei planeeri, aga loodan, et mulle jääks see pisik sisse!"