Miks Federer French Openi finaalis taaskord Nadalile kaotas?

Turniiri viiekordne võitja Rafael Nadal pidi enne French Openit kaks korda liivaväljakutel end lööduks tunnistama. Tõsi, teda suutis liival lüüa vaid supervormis Novak Djokovic, aga see fakt andis kindlasti lootust ja enesekindlust ka teistele. Enne turniiri oli kihlveokontorite soosik Nadal, aga seda suht napilt Djokovici ees. Mida turniiri käik siis meile näitas?

Esimene nädal oli meeste poole pealt suht üllatustevaene. Kindlasti näitasid kõige parema klassiga mängu turniiri algfaasis Djokovic ja vanameister Roger Federer. Hispaanlaste lootused olid ka kõrgel, aga suureks üllatuseks oli esimene nädal oma mänguvormilt parim hispaanlane hoopis David Ferrer, mitte Nadal. Nadali mäng oli kõike muud, kui oleme tema esituses näinud. Juba esimeses ringis kohtas ta visa vastupanu servikahur John Isnerilt. Esimest (!) korda oma karjääri jooksul pidi Nadal Prantsusmaa lahtistel mängima viis setti! See oli häirekell kindlast nii Nadali fännidele, kui talle endale.

See eest teised soosikud sammusid esimene nädal kindlalt võidult võidule. Esimene tõsisem üllatus oli David Ferreri allajäämine Gael Monfilsile. Prantslaste suure lemmiku võidupidu jäi aga üürikeseks, sest veerandfinaalis ei andnud Roger Federer talle mingit võimalust. Federer on juba poolfinaalis, aga kuidas siis Rafa teekond läinud on? Aus vastus oleks, et kuni veerandfinaalini üle kivide ja kändude. Alles siis nägime jälle vana head liivakuningat.

Rootslaste suur lootus Robin Söderling (eelmise aasta finalist) ei suutnud kuidagi Rafa kaarpallide ja tuulise ilmaga harjuda ja kaotas veerandfinaalis kindlalt kolmes setis. Novak Djokovic aga näitas aina kindlamat mängu, ja oli poolfinaali jõudnuna juba ilmne turniiri võitjasoosik. Neljas mees, kes ennast poolfinaali suutis mängida oli Andy Murray. Kogu turniir väga visalt võidelnud, nii vastaste kui vigastustega, aga poolfinaali koht oli Murray jaoks esimest korda käes. Niisiis unistuste poolfinaalid Nadal-Murray ja Djokovic-Federer.

Esimeses poolfinaalis näitas Murray küll väga visa ja korralikku tennist, aga sellest Nadali vastu ei piisanud. Teine poolfinaal oli tõeline tennisesõprade maiuspala. Federer näitas kohe mängu alguses, et teda maha kanda on veel vara, ja suutis mängu lõpuni olla väga agressiivne ning  keskendunud. Djokovic ei suutnud tempoga vanameistrit üle mängida ja oli väga hädas Federeri lõigatud pikka tagakäega. Rogeri serv, ja ka liikumine väljakul töötas nagu kellavärk, ja kogu see keemia kokku oli seekord Djokovici jaoks liiast. Suhteliselt kindel võit Federerile, ja olimegi jälle saanud kirsi tordi peale, finaal Federer–Nadal.

Kuidas siis finaal kulges? Šveitslane näitas kohe algusest, et ta hoog ei ole kuhugi raugenud. Väga kiirelt läks ta ette 5-2 ja omas lausa settpalli, aga siis hakkas kõik tema jaoks allamäge veerema. Nadal sai esimesest kohmetusest üle, võitis 7(!) geimi järjest, ja finaal oligi nagu otsustatud. Kolmandas setis korra Federer ärkas, aga see üldpilti ei muutnud. Miks siis Federer kaotas?

Esiteks kindlasti seepärast, et ta ei suutnud esimest setti võita. Mine tea, kuidas mäng siis läinud oleks, aga peale seti kaotust tundus, et Federeril kadus eneseusk ära. Teine kaotuse peapõhjus oli kindlasti see, et tähtsatel punktidel kadus Federeri enesikindlus täiesti ära. Tilkpallid tõid Federerile vahepeal kamaluga lihtsaid punkte, aga ka need hakkasid võrku ja auti minema pingelistel hetkedel. Kui natuke ka Nadali mängu kallal norida, siis kindlasti ei olnud tema mängu venitamine kõige sportlikum. Kui Federer hakkas nii-öelda hoogu üles saama, siis Nadal leidis mitu põhjust kuidas vastase servitempot lõhkuda (jalaga joonte puhastamine, servijälje vaatamine, enda kuivatamine jne). Federer oli sellest ilmselgelt väga häiritud, aga et mitte finaali atmosfääri rikkuda, ei protesteerinud. Minu arust oleks pidanud pukikohtunik Nadalile kindlast hoiatuse tegema. Aga nagu klassikud ütlevad, et sõjas vahendeid ei valita, ja tennises stiilipunkte ei anta.

Tõele au andes tuleb tõdeda, et Federer ei kaotanud seda finaali nii nagu eelnevatel kordadel. Nadali taktika, et löön kõik pallid Federeri tagakäe alla ja küll sealt viga tuleb, või lühike pall, seekord väga ei toiminud (tundub, et uus treener Paul Annacone on Federeri kõrge tagakäe löögi uuele tasemele viinud). Miks siis Nadal võitis? Seepärast, et ta on Federerist niipalju vaimselt kindlam, et Federer sõna otseses mõttes juba väriseb, kui seda Mallorca poissi teiselpool võrku näeb. Federer on sisuliselt igas tenniseelemendis (serv, volle, eeskäsi, tilkpallid) Rafast üle, aga see kõik on kasutu, kui sa ei suuda seda realiseerida. Kokkuvõtteks võib öelda, et vaim sai võimust taaskord võitu. Kahju Federerist, aga selline tippsport juba on.