AINULT DELFIS | Katkend peagi ilmuvast Maria Šarapova elulooraamatust: see väike tüdruk on nagu Mozart, ta võib saada maailma parimaks
12. septembril ilmub USAs Venemaa tennisetähe Maria Šarapova elulooraamat "Unstoppable: my life so far". Täpselt samal päeval antakse see raamat välja ka eesti keelde tõlgituna pealkirja all "Pidurdamatu: minu senine elu". Delfi avaldab lähipäevadel sellest kolm katkendit. Täna on lugejate ees neist esimene.
Mu isa oli saanud lähemalt tuttavaks mitme teise Sotši tennisisti vanematega, eriti head suhted olid tal Jevgeni Kafelnikovi isaga. Jevgeni oli sellel ajal juba tõeline äss ning ta oli üks esimesi nõukogudejärgse Venemaa tennisetähti. Temast sai maailma esinumber ja ta võitis Prantsusmaa ja Austraalia lahtised. Ta on pikk ja blond, väga nägus, ning paljud meist pidasid teda tõeliseks kangelaseks. Ma mängisin ühel päeval naljaviluks tema isaga. Pärast seda andis ta mulle ühe Jevgeni reketitest. See oli minu jaoks liiga suur. Nad lõikasid selle väiksemaks, kuid see nägi ikkagi naeruväärne välja, ometi mängisin ma sellega aastaid. Mõnikord ma mõtlen, et see tegi mind paremaks, mõnikord jälle, et hoopis halvemaks. Seda võiks võrrelda raske pesapallikurika vibutamisega. Ma pidin leidma sobivaid löögiasendeid ja see tegi mind tugevaks, samas sundis raske reket mind lööma ka ebamugavatest asenditest, mis põhjustas mõningaid halbu harjumusi. Kuid see oli kõik, mis mul oli, seega oli see mu ainus võimalus.
1993. aasta suvi oli pöördepunktiks. Ma olin Judkiniga mitmeid kuid töötanud. Minust oli saanud tema eriline projekt, kuid ta teadis, et peagi olen ma Sotšis kõik oma võimalused ära kasutanud. Kui ma küsisin isalt, kas tal on see hetk meeles, puhkes ta naerma. „Kas mul on meeles? See oleks olnud nagu eile, Maša. Judkin istus väljakul mu kõrvale ja ütles: „Juri, me peame sinu tüdrukust rääkima. See on oluline.“ Judkin otsis sõnu, mida öelda.
Ta sõnas: „Juri, mis puudutab seda mängu, siis su väike tüdruk on nagu Mozart. Ta võib saada maailma parimaks. Kui sa tahad teada, kui sa tahad võrrelda, siis Mozartiga võib teda võrrelda – ja seda silmas pidades oled sa üsnagi täbaras olukorras.“
"Täbaras olukorras?“
„Jah, täbaras. Sest see siin ei ole 19. sajandi Viin. See on 20. sajandi Sotši – kui Mozart oleks siin tänapäeval sündinud, ei oleks sa temast kunagi kuulnud. Saad aru?“
„Mitte päris.“
„Ma ütlen siis otse välja,“ jätkas ta. „Kui sa tahad oma tütre talenti edasi arendada, pead sa Venemaalt lahkuma. Keegi ei tea, kuhu me selles riigis ükskord välja jõuame. Keegi ei tea isegi seda, kuidas end ära elatada. Ja samal ajal, kõige selle keskel, on sul su Maša. Seega sõltub kõik sinust. Kas sa suudad ta talenti edasi arendada? See on täiskohaga töö. See tähendab oma elu pühendamist tennisele.“
„Ja lõpuks jääb vaid üks küsimus: kui visa su tütar tegelikult on?“ ütles Judkin. „Ta on tugev. Seda ma juba tean. Kuid mis saab pikemas perspektiivis? Ta peab kogu aeg mängima, päev päeva, aasta aasta järel. Kas ta hakkab seda vihkama? See ei ole sprint, see on maraton. Kuidas ta sellega hakkama saab, tegemist ei ole ainult ühe turniiriga, see kestab aastaid? Kui kaua on tal tahtmist? Viis aastat, kümme aastat? Mitte keegi ei oska sulle seda öelda.“
Mu isa ütles, et ta tegi otsuse sel samal hetkel, ilma mõtlemata. Lihtsalt kõhutunde pealt. Kui sa lased ajudel kõhutundest võitu saada, siis keerad sa oma elu tuksi. Nii usub Juri. Ta teadis tennisest väga vähe ja tal ei olnud mingeid illusioone eesseisvate raskuste suhtes, kuid ta otsustas kiiresti, et suudab end harida ja õppida kõike seda, mida tal on vaja teada. Tema jaoks oli see tahte küsimus. Kui sa otsustad midagi teha, siis sa ka suudad seda – ja jutul lõpp.
Järgnevate nädalate jooksul loobus ta kõigest. Ta lahkus töölt, jättis oma pensioni ja plaanid. Ta pühendas end ühele ainukesele eesmärgile: tema tütrest saab maailma parim tennisist. Kui ta oleks selle üle pikemalt mõelnud, siis oleks ta ilmselt jõudnud järeldusele, et see on rumal plaan. Seega ta ei mõelnud, vaid asus tegutsema.
Ta alustas sellest, et hakkas lugema kõike, mida ta tennise ja treenimise kohta suutis leida. Lõpuks ta ikkagi otsustas, et ei hakka mu treeneriks, vaid temast saab strateeg, kes hakkab treenereid juhendama – treenerite treener. „Kõikide edukate karjääride taga on üks nõuandja, üks hääl,“ selgitas ta. „Sa võid kaasata erinevaid inimesi, et saada neilt seda, mida vajad, kuid kõige selle taga peab olema üks inimene, kes kõike kontrollib. Ja see ei ole treener. See on inimene, kes palkab ja vallandab treenereid, kes mitte kunagi ei kaota suurt pilti silmist. See ei pea olema just ema või isa, kuid tavaliselt see siiski on nii. Kui vaadata tennise ajalugu, siis ilmneb, et peaaegu alati on selline inimene olemas olnud. Õdedel Williamsitel oli nende isa. Agassil olid isa ja Nick Bollettieri. Igaüks vajab kedagi.“
