Kui kolm tundi ja 49 minutit kestnud viis setti olid seljataga ning Zopp viimase palli punktiks lõi, kuulutamaks võitu numbritega 6 : 7 (4 : 7), 6 : 2, 4 : 6, 7 : 6 (7 : 5), 6 : 3, ei uskunud ta ka ise seda, mis oli äsja juhtunud. Zopp vajus selili ja haaras kätega peast. Tõustes jalutas ta tõstetud kätega ringi ja tänas kummardustega publikut, jagas autogramme ja poseeris selfidel. Tribüünil lõid eestlased patsu. Võimas!
„Ma ei teagi, kuidas võitsin, lihtsalt mängisin ja surusin, nagu suutsin," kirjeldas Zopp matši viimaseid hetki. „Viimane punkt tuli nii äkki. Olin valmis pikaks geimiks, kui 0 : 30 taha jäin, aga siis tegin paar head servi ja sain matšpalli. Ta tõrjus kehvalt. Mõtlesin: nüüd tuleb lihtsalt lüüa. Kergendus oli nii suur, et vajusin selili. Ma pole iial varem midagi säärast kogenud. Võtsin emotsioonidest, mis võtta andis."