Käesolevas blogiartiklis annan kiire ülevaate oma ühe päeva tegemistest aasta kolmandal suure slämmi turniiril. Ehk avaneb selle kaudu lugejatel võimalus ka pisut spordireporteri köögipoolega tutvuda. Minul igatahes on siin igal sammul kohutavalt põnev. Loodetavasti on põhjust siin ka pärast teisipäeva viibida.

10.35 jõuan läbi Wimbledon Parki lõpuks tennisekeskuseni. Õige väravani aitas teed juhatada üks Saksa teleajakirjanik, kellele lubasin, et kohtume uuesti teises ringis. Nimelt on Kanepi võimalik teise ringi vastane just Angelique Kerber, maailma 7. reket. Akrediteerimisprotsess kulgeb ääretult sujuvalt. Hetkest, mil läbin esimese turvakontrolli ning saan ajutise külalispileti kuni selleni, mil tõmban kaela The Championshipsi akrediteeringu, kulub maksimaalselt 15 minutit. Londoni olümpial läks aega näiteks ligi tund.

11.15 olen saanud esimesed pildid tennisekeskuse ümbrusest ja Wimbledon Parkist üles panna ning tõenäoliselt üheks väheseks minu käe läbi valminud pildigaleriiks see jääbki, kuna iPhone'iga pole mul lubatud keskuse alal pilte teha ja neid Delfisse üles riputada. Ega oleks ka profikaameraga, kui mul selline kaasas peaks olema. Vahetan oma vana kulunud musta läpakakoti uhiuue Wimbledoni õlakoti vastu ning viskan mõned üleliigsed vidinad kappi, mis igale ajakirjanikule pressikeskuses on ette nähtud. Esimest korda elus kasutan koodiga tabalukku. Nõuab esialgu nikerdamist, aga tundub turvaline.

11.25 olen jõudnud keskuse alal teha juba väikse tiiru. Väljakud 1-st 19-ni on uskumatult väiksele maa-alale ära mahutatud, nii et peaväljakust näiteks 15-ni väljakuni on vaid mõnikümmend sammu. 19. väljakul teeb trenni Jelena Jankovic, 18. on Mariade, Kirilenko ja Šarapova hõivatud, 14.-nda ääres seisab Jürgen Zopp, kes vaatab enne oma trenni siirdumist Rafael Nadali tegemisi. "Küsi, äkki annab pärast Delfile intervjuu," soovitab ta. Kõik maailma suurimad staarid on praktiliselt käega katsuda ning Nadal seda ka soovijatel pärast treeningut teha laseb. Autogrammide andmisele kulutas ta pärast ligi kümme minutit.

12.00 paistab 14. väljaku tagant, kus Nadal trenni tegi, ilusti välja Silver Karjuse peanupp, kelle treeningut grusiinlanna Anna Tatišviliga mõneks ajaks vaatama sätin. Silver ilmselt ei tunne mind ära, sest oleme enamasti suhelnud vaid meilitsi ja telefoni teel. Pärast trenni, mis lõpeb umbes 13 ajal, astun ligi ja räägin paar sõna juttu. Küsin Tatišvili vormi ja loosi kohta. Soovin esimeseks ringiks edu ja rohkem polegi vaja, et artikkel, kus ühte pealkirja mahuvad Karjus ja Nadal, valmis kirjutada. Küll on kahju, et mehi ühele pildile ei saanud! Ühtegi agentuuri fotograafi ka ei paistnud, kellel oleks palunud klõpsu ära teha.

13.30 alustavad treeningut ka Kaia Kanepi ja Märten Tamla, sellelsamal 14. väljakul, kus tund aega tagasi olid kümned silmapaarid jälginud pingsalt Mariade trenni. Tribüünil peab olema ka treeningute ajal haudvaikselt, muidu saad treeneri kurja pilgu osaliseks. Õnneks on pealtvaatajad/ajakirjanikud/ametnikud/muidu mööda käijad kõik viisakad ning keegi piire kompama ei hakka.

13.45 ütleb Kristjan Prüüs väljaku ääres jalutades, et tema väljakule astuda ei või, kuna tal pole valgeid riideid. Ta teab, et muidu tullakse ära ajama. Tõepoolest, panen isegi tähele, et kõik mängijad ja taustajõud, kes püha Wimbledoni muru katsuvad, on valgetes pükstes või särgis. Peen värk.

14.10 räägin Prüüsiga Kaia trenni jälgides niisama tennisejuttu ning muuseas tuleb välja, et Kanepi tiim ööbib Wimbledoni lähedal ühes peres. Sellist "teenust" kasutavat Wimbledonis paljud. Päris mõnus vaheldus hotellidele. Kui hommikusöök ja kohvi ka ärgates juba laual ootavad, siis seda enam.

14.20 jalutab mööda Jürgen Zopp, kes samuti 14. väljakule korra sisse põikab. "Noh, kõik eestlased koos," ütleb Prüüs. "Pasi Virtaneni ju pole," vastan mina. "Pasi ei ole eestlane ka," märgib Kaiaga koos väljakupoolt vahetav Märten Tamla. Teisel pool võrku seisab Jana Cepelova, keda Kaia võitis alles hiljuti Brüsselis.

14.30 lõpeb ka Kaia trenn. Valmis seab ennast Kanepi vana tuttav Wozniacki, kes Kaia trenni lõpust sealsamas kõrval hüppenööriga sooja teeb. Tundub, et Wozniacki on taas tiimi loonud oma isaga, kahtlaselt papa moodi tundub treener. Möödaminnes jalutab mööda Boris Becker, kes muljetab elavalt mingi Horvaatia dressis härrasmehega.

14.40 lõpetan pressikeskuses intervjuu Märten Tamlaga ning lõpetuseks puhume natuke ka sõudmise- ja vehklemisjuttu. "Oli ikka päris suur üllatus, mis?" küsib ta vehklemisnaiskonna EM-kulla kohta. Tamla läheb sööma ning mina avastan, et pole pärast hommikuputru midagi hamba alla pistnud, vaid elanud ainult kohvi, tee ja kakao peal, mida pressikeskuses automaadist saab.

16.10 jõuab pressikonverentsiruumi Andy Murray, keda ajakirjanikud üksteise võidu küsimustega pommitavad. Vestlus on huvitav ning grupiintervjuu lõppu saan ka mina ühe küsimuse susata, mille vastust loodan kasutada Kanepi esimesest vastasest rääkivas artiklis. Kohe pärast Murrayd astub pulti Briti naiste esireket Laura Robson, kelle vastu saalisviibijate huvi on pisut leigem, kuid suu saab puhtaks räägitud temagi.

17.40 pakin koti kokku, teen keskuse alal enda tarbeks paar panoraamfotot ja põrutan tagasi ööbimispaika. Esmaspäeval jälle Wimbledoni. Homme veedan aega Eton Dorneys neljapaadi sõudefinaali seltsis.

"Keda siis nägid?" küsivad sõbrad, kellega pärast tööpäeva kokku saan. Vastan: "Küsige parem, keda ma ei näinud!"