Täpselt ei saagi öelda, kumb tennise juurde enne jõudis, sest see sündis enam-vähem üheaegselt. „Oleme sellest juba palju rääkinud, et Juss (siin ja edaspidi Johannese hüüdnimi – toim.) kui tennisemängija on sama vana kui Euronicsi turniir. Nii kaua on ta tennist mänginud, kui algas see võistlus ja Pärnus valmis tennisehall. Selles mõttes oli tema tänavune võit Euronicsi turniiril väga emotsionaalne,“ pajatas Sepo.

Emotsionaalne võit

Seepärast alustamegi lugu tänavus augustis toimunud sündmusest, mis justkui omal viisil tähendas Sepo ja Johannese tennisetee ristumist. Nimelt võitis Johannes koos Jevgeni Smirnovica Euronics Est-Trans Cupil kõige tugevama ehk Champions liiga, kus oma harrastajatest paarilistega mängisid kaasa isegi kaks profitennisisti Jevgeni Tjurnev ja Hans Podlipnik-Castillo.
„Minu jaoks tähendas see võit palju, ehkki kuhugi edetabelisse ma sellest punkte ei saanud,“ ütles Johannes. „Olin seda turniiri kõrvalt näinud väikesest peale ja unistanud seal mängimisest, sest see on kõigile tore harrastusturniir. Aga samas on seda väga raske võita, sest sul on vastas teine tippmängija ja harrastaja ning sa ei oska ka aimata, kuidas sinu paariline mängib. Üks unistus sai igatahes sellega ära tehtud.“
„Mis saab olla paremat, kui enda loodud turniiri Champions liiga tasemel võidab poeg,“ ütles Sepo pealtnäha tundeliselt. „Kuid selle peale me ei tohiks pidama jääda (naerab). Kuid ilma igasuguse allahindluseta on hea, mida rohkem Eestis selliseid turniire toimub, siis saad ka rohkem aru, miks läheb hästi tennisevarustuse äri, kui üha rohkem harrastajaid juurde tuleb.“
Sepo lööb aastast aastasse kaasa Euronics Est-Trans Cupi ettevalmistamisel, kuid oluline on siiski fakt, et ta on selle turniiri looja. „Pärnus ehitati just hall ja väljakuid tuli ka juurde. Mul oli sõber Jaan (Jaan Koppel, Euronicsi kaubamärgi maaletooja Sandman Group juhatuse esimees – toim), kellelt küsisin, kas ta ei tahaks enda firma nimelist turniiri. Algas sellega, et mängis 12 paari, kuid auhindadeks olid juba televiisorid. Nii ta edasi läks, paare tuli juurde ja televiisorid läksid diagonaali poolest suuremaks ja kineskoobi asemel õhukeseks. See turniir on ikkagi nagu minu laps,“ rääkis Sepo.

Tennis kui osa elust

Tegelikult mängisid enne Johannest tennist ka tema suuremad vennad, nii et põhjust noorem poed samuti trenni viia oli Seemanitel küllaga. „Vennad on nüüd valinud teise elukutse, aga mina ikkagi tennise juurde jäänud,“ nentis Johannes ja tunnistas, et jube raske on vastata, mida tennis tema jaoks tähendab. „Eks on juba selline, et ei kujutaks elu ilma tenniseta ette. Et peaks mõtlema, millega nüüd edasi tegelda. Juba elu osa kindlasti.“
Täiskasvanute klassi jõudmine kuu aja pärast tähendab teelahkmele jõudmist ning võib-olla oleks praeguses seisus liiga julge ennustada, et Johannes jõuaks maailmas 100-200 parema hulka. „See polegi omaette eesmärk, sest lõppude lõpuks on tennis harrastus kogu eluks. Naudin mängu ja võidud-kaotused käivad sellega kaasa,“ ütles Johannes.
Ka Sepo arvab, et tennis on loomulikult osa tema elust. „Kuna Juss nii kõrgel tasemel sellega tegeleb, siis ka kaasaelamine ja pühendumine, nagu vundamendi ladumine. Kõige uhkem tunne on distsipliini üle, mille osas on palju ära teinud nii treener kui ka vanemad. Mul on hea meel, et kannatus ja vere maitse püsib ning ta seda talub. Millal oleks õige lõpetada, seda ei oska keegi öelda. Võiks ju arvata, et siis, kui endal hakkab siiber saama, aga seda on juhtunud sel teekonnal juba väga-väga palju. Tuleb kannatada ja alla neelata – siinkohal on ikka tähtsaim seesama kõnekäänd, et mis ei tapa, teeb tugevamaks,“ leidis Sepo.

Loe edasi ajakirja Tennis talvenumbrist.