Aga oodake pisut... Kellele siis ikkagi täpsemalt? Tennisesõpradele? Mulle? EOK presidendile?

Ma ei ütleks, et mulle tennis rohkem meeldib kui ujumine. Mõlemat on põnev jälgida, eriti kui omad veel nii tublilt esinevad kui tänavu. Piinlik tunnistada, aga kahjuks Triin Aljandi medalivõite ma ETV2-st oma silmaga ei näinud. Ei teagi, miks. Kaia Kanepi võitu maailma esireketi Caroline Wozniacki seevastu aga küll. Ja emotsioonid olid laest kõrgemalgi.

„Mitte kellelegi,“ vastas Kanepi pool häbelikult, pool ülbelt küsimusele, kellele ta veel peale enda annaks tänavuse aasta parima naissportlase tiitli. Ujumise lühiraja EM-i polnud siis veel toimunud. Teati, et on tulemas, kuid sellist üllatuspommi, nagu perekond Aljand paari päevaga lõhkas, keegi oodata ei osanud.

Aga mis ta siis oleks pidanud vastama? „Ei, las keegi teine ikka... Mis nüüd mina... Ma olin pool aastat vigane.“ Vaevalt küll. Olen rohkemgi kui kindel, et Triin Aljand, kui ta seda ka välja ei julge öelda, mõtleb oma sisemuses sama. „Mis Kanepi? Mis Anna Iljuštšenko? Vaadake, millist tööd ma selle nimel olen teinud!“

Tõsi. On ka. Aga kas Kaia või Anna siis ei ole? Muidugi on! Teisiti poleksid nende tänavused saavutused ju mõeldavad.

Mul pole siinkohal mõtet võrrelda Aljandi, Kanepi ja Iljuštšenko tähiseid Eesti ja maailma kontekstis, sest need erinevad alad pole lihtsalt võrreldavad. Ujumise ja kergejõustiku suudaks ilmselt kuidagi veel ühele mõõdupuule panna juba tiitlivõistluste medalite ja Eesti rekordite poolest, aga tennis ei sobi sellesse konteksti kohe kuidagi. Või kui keegi nuputab välja valemi, kuidas ta sobiks, siis palun, jagage teistega ka!

Kas on olemas mingi põhjapanev tõestus sellele, et Aljand on 50 meetri liblikujumise värskest maailmameistrist, hollandlannast Inge Dekkerist* (Shanghai finaalis ujutud aeg 25,71 andis kuue sajandikuga esikoha rootslanna Therese Alshammari ees, Aljand piirdus poolfinaalis 26,48-ga, Eesti rekord on tema nimel 26,26) millegi poolest kaugemal kui Kaia Kanepi näiteks tänavusest French Openi võitjast, hiinlannast Li Na-st* (vahe maailma edetabelis 4140 punkti ja 29 kohta)? Üks ajab taga on sekundeid, kümnendikke ja sajandikke, teine punkte (jätkem setid, geimid ja sundimata vead praegu välja, muidu läheb liiga keeruliseks). Ja kolmas, Anna, üldse meetreid ja sentimeetreid. Tule taevas appi! Minu pea lõhkeks, kui neid võrdlema peaks.

Mis ma sellega öelda tahan?

Aasta sportlase tiitel on rangelt sümboolne auhind, muud midagi. Maailma esireketiks, ujumise maailmameistriks või kõrgushüppe olümpiavõitjaks see ühtegi neidu ei tee ning nii tuliseid emotsioone, nagu meil, spordiajakirjanikel, see neis endis tekitama ei peaks ega tohikski.

Olgem teineteise vastu sõbralikud ja tunnustagem kõiki edukaid Eesti sportlasi!

Lõpetuseks veel üks mõistatus. Kui Kaido Höövelson edutataks järgmisel aastal Yokozunaks, Gerd Kanter võidaks Londoni olümpiakulla, Rein Taaramäe Tour de France´i mägede särgi ning Sergei Pareiko tõrjuks UEFA Euroopa liiga finaali penaltiseerias Mario Balotelli (Manchester City) otsustava 11 m karistuslöögi, siis kes tuleks 2012. aasta meessportlaseks? Ahjaa, kabes ja vibulaskmises tuleb ka trobikond medaleid, aga Eurosport miskipärast neid võistlusi üle ei kanna. Mis me nüüd teeme?

*Miks võrdluseks just need nimed? Aljandi üheks unistuseks on tulla ujumise maailmameistriks ja Kanepil võita Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused.