Kuidas minna maailmakuulsatele tennisestaaridele kaasa elama?


Kuidas minna maailmakuulsatele tennisestaaridele kaasa elama?
Sõbrad Hans (vasakul) ja Risto Wimbledoni areenil lemmikule kaasa elamas.Foto: erakogu

Kas oled mõelnud, kuidas Eesti tennisefännid rahvusvahelistele suurvõistlustele publikuks pääsevad ja missugused elamused kohapeal ees ootavad? Kaks kohalikku noormeest räägivad seiklustest ja sekeldustest, mis lõpuks viivad tribüünile tipptennist vaatama.

Tallinnast pärit sõbrad Hans ja Risto otsustasid 2017. aasta juulis toimuvat Wimbledoni tenniseturniiri vaatama minna. Etteruttavalt võime öelda, et tennisemaailma suurimad nimed said oma silmaga nähtud, kuid selle nimel pidi mitu päeva Londoni suvekuumuses ootama.
Reisi planeerides ei osanud Hans ja Risto oodatagi, et kurikuulsate väravate taga tuleb kõigepealt seista 24 tundi, et näha oma silmaga mitmekordse suure slämmi meistri Rafael Nadali mängu, ning seejärel 40 tundi, et vaadata legendaarset tennisemeistrit Roger Federeri.

Kolme tunniga 500 meetrit

Kuna südaööl Londonisse jõudnud noormeestel lubati end hotelli sisse kirjutada alles keskpäeval, pidid nad veetma unetu öö lageda taeva all. Nii mõtlesidki nad aega kasulikult ära kasutada, jätsid asjad hotelli vastuvõttu ning läksid Wimbledoni ümbrust uurima, lootuses, et ehk näeb mõnda kuulsat tennisisti. Kui korraldajatelt küsiti, mis kell peaks piletijärjekorda minema, et Nadali avaringi matši vaadata, vastati, et teisipäeval toimuva mängu nägemiseks peaks järjekorda jääma kohe, pühapäeva öösel. Kuna arusaadavalt oli see ehk ainus võimalus oma silmaga lemmiktennisisti näha, otsustasidki sõbrad järjekorra kasuks.

Seotud lood:

Pärast kolmetunnist seismist jõuti telkimisalani. Selleks ajaks oli järjekord edasi liikunud umbes 500 meetrit. Nüüd aga selgus, et kui sellel alal olles ei ole kaasas telki, ei lubata tennisefänne eelisjärjekorda ja headest piletitest võib vaid unistada. Teised järjekorras olnud saatusekaaslased jagasid soovitust, et telklaagri läheduses asub matkapood, kust saab asju ette tellida. Kuna järjekorrast tohib oma numbri säilitamiseks lahkuda maksimaalselt pooleks tunniks, jäigi Hans kohapeale ning Risto jooksis varustuse järele.

Sõbralik festival

Kuna eestlased olid nüüd ametlikud varustusega telkijad, sai Risto ära käia hotellis, end seal registreerida ja haarata kaasa kõik eluks vajaliku. Unistuste piletite kättesaamiseks seisti järjekorras kokku 24 tundi. Noormehed aga ütlevad ühest suust, et ootamine oli seda väärt. „See on festival, kus tutvutakse uute inimestega ja luuakse mälestusi kogu eluks. Üle telklaagri on näha, kuidas inimesed viisakalt piknikke peavad ja võõrad saavad sõpradeks. Hoolimata suurest rahvahulgast on kogu laager väga viisakas, prügi korjatakse kokku ja üleliigset lärmamist ei ole – tsiviliseeritud üritus. Öösiti viibib telklaagris 2500 inimest, päeval on neid järjekorras 15 000,” sõnavad nad.

Hiiglaslikus telklaagris ööbijad äratatakse kell 5 hommikul kaugele kostva äratuskellaga ja need, kes tahavad sama päeva matše vaatama minna, pakivad asjad kokku ja lähevad pileteid soetama.

Mida Hans ja Risto lõpuks tribüündel kogesid, loe edasi ajakirjast Sport!

viik
-
-
-
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare