Kuidas Kaia Kanepi pääses jumala abil pikast võistluspausist

 (4)
Kaia Kanepi
Kaia KanepiFoto: Tiit Blaat

Eesti pikaaegse esitennisisti Kaia Kanepi karjääri jooksul on olnud mitmeid tõuse ja langusi. Uute tõusude ootuses ja vigastuste ravil on Kanepi ette võtnud erinevaid samme. Loe peatükki raamatust “Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel“.

Jeesuse viinapuuaed Mustamäe teel

Pärast Ateena olümpiamänge asub mind taas ravima dr Madis Rahu. Diagnoosiks on põlvekedra kõõluse põletik ja ravida proovitakse seda kõikide vahenditega peale skalpelli. Lasen suures hädas isegi hormoonsüsti teha, ehkki ma kardan selliseid süste. Doktor Rahu püüab iga hinna eest vältida lõikust. Operatsioon tähendaks aastast võistluspausi. Pärast nii pikka eemalolekut pole mul võib-olla enam sponsoreid ja üldse võimalust tippsporti tagasi pöörduda.

Kuudepikkune põlvevalu, mis ähvardab mu tennisetulevikule kriipsu peale tõmmata, on rängim löök, mis mind seni on tabanud. Mu noorteklassi konkurent Svetlana Kuznetsova võidab samal ajal just US Openi, aga mina istun mustas augus ega tea, mida eluga pihta hakata.

Mul pole ju midagi peale tennise. Ma olen kulutanud sellele rohkem kui poole oma elust. Kümme aastat olen ma päevast-päeva trenni teinud selle nimel, et tõusta tippu ja saada parimaks.

Seotud lood:

Mul pole isegi keskharidust. Õpikuid pole ma kunagi päriselt nurka visanud, kuid 11. klass on mul ikka veel lõpetamata.

Ma olen panuse teinud üheleainsale kaardile. Mida ma siis tegema hakkan, kui tervis alt veab ja ma ei saagi enam mängida?

Korraga saan ma aru, et elus on samamoodi nagu tenniseski. Ükski mängija ei saa algusest lõpuni mängu kontrollida. Võit ja kaotus sõltuvad miljonist asjast. Pall ei allu kunagi täielikult mängija tahtele. Igas löögis on ikka ja alati kübeke määramatust. Sageli sõltub mängu saatus mõnest üksikust punktist ja punkt omakorda juhusest -- sellest, kas pall riivab kogemata võrku või piiri. Tennis ei ole õnnemäng, kuid tennises peab ka õnne olema. Ma võin olla kuitahes hea mängija, aga ainult oskustest ei piisa. Tippu jõudmiseks peavad klappima ka kõik need asjad, mis ei sõltu minust.
Aga kellest need siis sõltuvad? Kes otsustab mängu saatuse?

Ma ei ole ebausklik. Mul pole talismane, rituaale ega veidraid harjumusi, millega võidujumalanna tähelepanu võita ja teda enda poole kallutada. Samuti ei meeldi mulle, kui võidu saavutamiseks platsil tsirkust tehakse. Võita tuleb mänguga, mitte arstipausidega ega muude trikkidega. Ma ei tee ise kunagi selliseid asju, kuid ma mõistan mängijaid, kes oma veepudeleid piinliku hoolega ritta seavad või joontele astumist väldivad. Kui sa kontrollid asju, mida sa saad kontrollida, siis oled sa enesekindlam; siis on kergem uskuda, et sa saad kontrollida kõike.

Siiski on mul juba pisikesest peale usuga ja ebausuga müstilisi kogemusi. Päris väikese lapsena valutas mul sageli kõht. See oli täiesti seletamatu valu. Ükski arst ei osanud põhjust leida. Vanemad kaalusid isegi mu tennisetrennide lõpetamist, sest valuhood ägenesid just trennis. Lõpuks, kui ema enam kusagilt mujalt abi ei saanud, viis ta mind Haapsalu lähedale Ridalasse kohaliku nõia juurde. Ma ei tea, mida see ravitseja tegi või kas ta üldse midagi tegi, aga valu oli nagu peoga pühitud ega tulnud enam kunagi tagasi.

Kas mind aitas usk ravitseja võimetesse? Või olidki tal imevõimed?

Meie peres ei ole usklikke. Minu ema ja isa ei käi kirikus, kuid kõik me oleme ristitud – mina ja mu õed. Meid ristiti kolmekesi koos siis, kui ma olin juba 7-8 aastat vana ja mu õed olid juba peaaegu täiskasvanud. Ema laseb meid ristida kummaliste õnnetuste pärast, mis minuga on juhtunud. Ükskord kukkusin ma uisutades näoli mingi orgi otsa, nii et silma väljatorkamisest jäi puudu ainult paar sentimeetrit. Teine kord sattusin ma kõnniteel sõitvat mootorratturit nähes niisugusesse paanikasse, et oleksin äärepealt ise ratta ette tormanud. Ema peab neid õnnelikke õnnetusi ja nappe pääsemisi saatuse sõrmeviibutusteks. Ristimisega tahab ta mind ja mu õdesid kõigevägevama kaitse alla anda.

Loe veel

Kuid minu enda suhtumist usku ei muuda ristimine karvavõrdki. Kulub ligi kümme aastat, enne kui ma taas kirikusse satun. See juhtub 2001. aasta juuni algul, vahetult enne mu elu kõige tähtsamat mängu. Käin koos ema ja õdedega Prantsusmaa noorte lahtiste meistrivõistluste finaali eel vaatamas maailma üht kõige kuulsamat pühakoda, Notre-Dame`i, Pariisi Jumalaema kirikut. Kuid me ei uudiste seda niisama. Igaüks süütab Notre-Dame`s küünla ja palub midagi. Mina palun muidugi võitu.

See palve meenub mulle kolm aastat hiljem, kui ma puruhaigena, põletikust valutavate põlvedega saan lõpuks aru, et kõik ei sõltu ainult minust endast ja arstidest. Notre-Dame on väga reaalne kogemus. Ma palusin ja mind aidati. Ma suutsin finaali kolmandas setis mängu pöörde tuua ja võita. Nüüd seisan ma hoopis teises olukorras taas ihuüksi silmitsi oma saatusega ja küsin: mida ma saan enda aitamiseks teha? Kes otsustab mängu tulemuse?

Küllap olen ma vaistlikult teadnud vastust juba ammu, kuid ikkagi vajan ma juhatust. Minu juhatajaks saab üks sõber, kellega me oleme tegelikult lähedasemad kui sõbrad tavaliselt. Ta armastab tennist ja rallisõitu nagu minagi, kuid ta armastab ka Jumalat, kellest ma ei ole seni midagi teadnud. Mu sõber on kindel, et kui ma tahan terveks saada, siis pean ma millessegi väga uskuma. 2004. aasta suve lõpul saab tema juhatusel minust Eesti Kristliku Nelipühikiriku Vineyardi Tallinna koguduse liige.

Mingit erilist pühakoda sellel kogudusel pole. On lihtsalt üks väike saal. See asub Tallinnas Mustamäe tee alguses, endise ekskavaatoritehase tööstushoonete naabruses. Notre-Dame´ga ei sarnane seal miski. Pole isegi kohta, kuhu küünalt panna. Lihtsalt tühi ruum, toolid istumiseks ja koht jutluse pidamiseks. Paarkümmend-kolmkümmend inimest laulavad ja palvetavad seal üheskoos iga pühapäeva hommikul.

Kui ma esmakordselt üle selle palvekoja läve astun, läbib tervet ruumi kahin. Mind tuntakse kohe ära. „Näe, Kanepi!“ sosistatakse omavahel. Ainult jutlustaja, Ameerikast pärit pastor Miguel Zayas ei saa aru, milles asi. Ta on Eestisse elama asunud küll juba aastaid tagasi, kuid ei tunne kohalikke sportlasi nägupidi. Jutlusi peab ta inglise keeles, sageli tõlgi vahendusel, kuid võõrast keelest ja kohmakast tõlkest hoolimata suudab ta kogudust köita.

Pärast teenistust juhatavad teised koguduse liikmed Migueli minu juurde. Välimuselt ja olekult ei sarnane ta küll kuidagi minu ettekujutusele tüüpilisest kristlikust usumehest. Kui ta tänaval vastu tuleks, peaksin ma teda Hispaania turistiks või isegi Lähis-Ida moslemiks, mitte mingil juhul aga juba aastaid Eestis elavaks ristiusu pastoriks.

Miguel Zayas tutvustab end sõbralikult ja küsib lahkelt naeratades, kuidas ta saab mind aidata.
Ma vastan: „Mu põlved on väga haiged. Ma tulin abi otsima. Palun, kas te saate minu eest palvetada.“

Nii saab alguse minu tee Jumala juurde ja aastatepikkune hea läbisaamine Miguel Zayasega, New Yorgis sündinud puertoriikolasega.

Tähtede mäng 2019
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare