Mul pole isegi keskharidust. Õpikuid pole ma kunagi päriselt nurka visanud, kuid 11. klass on mul ikka veel lõpetamata.
Ma olen panuse teinud üheleainsale kaardile. Mida ma siis tegema hakkan, kui tervis alt veab ja ma ei saagi enam mängida?
Korraga saan ma aru, et elus on samamoodi nagu tenniseski. Ükski mängija ei saa algusest lõpuni mängu kontrollida. Võit ja kaotus sõltuvad miljonist asjast. Pall ei allu kunagi täielikult mängija tahtele. Igas löögis on ikka ja alati kübeke määramatust. Sageli sõltub mängu saatus mõnest üksikust punktist ja punkt omakorda juhusest -- sellest, kas pall riivab kogemata võrku või piiri. Tennis ei ole õnnemäng, kuid tennises peab ka õnne olema. Ma võin olla kuitahes hea mängija, aga ainult oskustest ei piisa. Tippu jõudmiseks peavad klappima ka kõik need asjad, mis ei sõltu minust.
Aga kellest need siis sõltuvad? Kes otsustab mängu saatuse?
Ma ei ole ebausklik. Mul pole talismane, rituaale ega veidraid harjumusi, millega võidujumalanna tähelepanu võita ja teda enda poole kallutada. Samuti ei meeldi mulle, kui võidu saavutamiseks platsil tsirkust tehakse. Võita tuleb mänguga, mitte arstipausidega ega muude trikkidega. Ma ei tee ise kunagi selliseid asju, kuid ma mõistan mängijaid, kes oma veepudeleid piinliku hoolega ritta seavad või joontele astumist väldivad. Kui sa kontrollid asju, mida sa saad kontrollida, siis oled sa enesekindlam; siis on kergem uskuda, et sa saad kontrollida kõike.
Siiski on mul juba pisikesest peale usuga ja ebausuga müstilisi kogemusi. Päris väikese lapsena valutas mul sageli kõht. See oli täiesti seletamatu valu. Ükski arst ei osanud põhjust leida. Vanemad kaalusid isegi mu tennisetrennide lõpetamist, sest valuhood ägenesid just trennis. Lõpuks, kui ema enam kusagilt mujalt abi ei saanud, viis ta mind Haapsalu lähedale Ridalasse kohaliku nõia juurde. Ma ei tea, mida see ravitseja tegi või kas ta üldse midagi tegi, aga valu oli nagu peoga pühitud ega tulnud enam kunagi tagasi.
Kas mind aitas usk ravitseja võimetesse? Või olidki tal imevõimed?
Meie peres ei ole usklikke. Minu ema ja isa ei käi kirikus, kuid kõik me oleme ristitud – mina ja mu õed. Meid ristiti kolmekesi koos siis, kui ma olin juba 7-8 aastat vana ja mu õed olid juba peaaegu täiskasvanud. Ema laseb meid ristida kummaliste õnnetuste pärast, mis minuga on juhtunud. Ükskord kukkusin ma uisutades näoli mingi orgi otsa, nii et silma väljatorkamisest jäi puudu ainult paar sentimeetrit. Teine kord sattusin ma kõnniteel sõitvat mootorratturit nähes niisugusesse paanikasse, et oleksin äärepealt ise ratta ette tormanud. Ema peab neid õnnelikke õnnetusi ja nappe pääsemisi saatuse sõrmeviibutusteks. Ristimisega tahab ta mind ja mu õdesid kõigevägevama kaitse alla anda.
Kuid minu enda suhtumist usku ei muuda ristimine karvavõrdki. Kulub ligi kümme aastat, enne kui ma taas kirikusse satun. See juhtub 2001. aasta juuni algul, vahetult enne mu elu kõige tähtsamat mängu. Käin koos ema ja õdedega Prantsusmaa noorte lahtiste meistrivõistluste finaali eel vaatamas maailma üht kõige kuulsamat pühakoda, Notre-Dame`i, Pariisi Jumalaema kirikut. Kuid me ei uudiste seda niisama. Igaüks süütab Notre-Dame`s küünla ja palub midagi. Mina palun muidugi võitu.