Katkend Kaia Kanepi raamatust: "Publik tahab näha Haapsalu imelast ja tulevikulootust, mitte pundunud sardelli"



Kaia Kanepi
Kaia KanepiAFP

13. novembril ilmub raamat „Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel” (autorid Kalle Muuli ja Helen Sulg), kus Eesti tipptennisist räägib ausalt ja avameelselt oma elust ja karjäärist. Delfi avaldab täna sellest raamatust esimese katkendi.

Mu keha on nii tehtud

Mu keha on nii tehtud, et kui ma hakkan kõvasti trenni tegema, siis lähen ma suuremaks. Lihas läheb vett täis nagu käsn ja ma muudkui paisun. Eriti kui ma teen jõutrenni.

Esimest korda reageeribki mu keha trennile niimoodi just siis, kui ma lähen 1999. aasta sügisel Pullapääle Ülo Sarapuu juurde jõudu tegema. Olen siis 14-aastane ja käin 8. klassis. Varem võisin ma süüa absoluutselt kõike, mitte mingit probleemi polnud. Olin peenike kui pilbas. Aga nüüd hakatakse kodus šokolaadi, komme ja muid maiustusi minu eest ära peitma. Mul ei lubata enam süüa seda, mida ma tahan, ja nii palju, kui ma tahan.

Mind hakatakse toitumisnõustajate juurde vedama ja ma pean end iga päev kaaluma. Vahel toob isa perearsti käest vett väljutavaid tablette, vahel pean ma istuma nii kaua kuumal saunalaval, kuni nina otsast on tilkunud 100 higipiiska. Ma saan aru, et minuga on midagi lahti, aga seda mulle otse ei öelda, et ma olen liiga paks.

2000. aasta jõulude ajal kaalun ma juba 75 kilogrammi. Seda on sporditüdruku kohta juba paljuvõitu, pikkust on mul siis 178 sentimeetrit. Uut aastat alustan ma sellega, et kleebin päevikusse millimeetripaberi riba, kuhu joonistan päevade kaupa oma kaalugraafiku – iga päev ühe millimeetri vastavalt sellele, kui palju ma kaalun.

Seotud lood:

Uusaastasoovi kohaselt peaks kaalujoon muidugi ühtlase sirgena laugelt langema. Tegelikult hüpleb see iga nädal meeleheitlikult üles ja alla.

Esimesed võistlusmängud 2001. aastal mängin ma alles aprilli viimasel nädalal Hispaanias Murcias, kus ma esindan Fed Cupil Eestit.

Järgmisena tuleb juba mai lõpus võit Itaalia lahtistel noorte meistrivõistlustel Milanos ja siis kohe otsa triumf Prantsusmaa lahtistel. Kogu selle aja, ka väga pingelistel päevadel, suudan ma end ohjeldada ja kehakaalu kontrolli all hoida.

Ma murdun alles pärast võitu. Esmalt muidugi võidu tähistamine ja sünnipäevatort. Seejärel, tagasiteel Pariisist Tallinnasse söön ma lennukis ära suure tahvli šokolaadi. Ma ei tohiks seda endale lubada, aga ma lihtsalt ei suuda vastu pidada. Võistluspinge kadumine ja meedia tohutu tähelepanu vallandab pidurid. Ma olen tšempion. Ma olen maailma parim noor tennisemängija. Ma olen kõik katsumused vapralt vastu pidanud ja võin oma võitu ju veidike tähistada.

Süümepiinade vastu sellest haledast eneseõigustusest paraku abi pole. Jälle pole ma suutnud endale antud lubadusest kinni pidada. Jälle vandusin ma iseendale alla ja pean võitlust oma põhjatu isuga otsast alustama.

See on ränk üleelamine. Ma olen väga korralik tüdruk. Võtan tennist äärmiselt tõsiselt ja täidan trennis ülipüüdlikult kõik treeneri antud ülesanded, aga söögiisu ohjeldamisega ei ole ma jälle hakkama saanud. Üksainus tahvel šokolaadi justkui tühistab kõik need neli kuud kestnud pidevad kaalumised, kalorite lugemise ja millimeeter millimeetri haaval päevikusse veetud kaalulangetamise jooned. Iseendale allajäämine tekitab musta masendust. Ma võin võita Kuznetsovat, Safinat, Harkleroadi, kõiki tennisemaailma tähti ja tähekesi, aga iseendast ma jagu ei saa.
Lisaks rõhub mind teadmine, et ma pean juba homme Kadriorus väljakule minema. Ees ootab Sampo Open, 25-tuhandelise auhinnafondiga kohalik suursündmus. Ma pean olema parim ja tõestama seda ka kodupubliku ees. Varem oleksin ehk võinud võtta mõne mängu lõdvemalt, aga pärast lillesülemeid lennujaamas ja lubadusi saada maailma esireketiks ei saa ma end lõdvaks lasta. Publik tahab näha Haapsalu imelast ja Eesti tulevikulootust. Ma pean olema parimas vormis ja ma ei tohi välja näha nagu pundunud sardell.

Suure süü- ja ootustekoorma all leian ma oma murele ootamatult lihtsa lahenduse, mis tõotab pääseteed ka tulevikuks. Ma kannan reisides alati kaasas väikest esmaabikotti, kus on peavalurohi, plaastrid ja kõhulahtisti, kollakasrohelise sildiga Guttalaxi pudelike. Pärast pikki õhusõite on mu kõht sageli kinni ja mõni tilk piimjat vedelikku aitab seedimise kiiresti korda saada. Võistluste eel on see päris tähtis.

Aga kunagi varem pole ma lahtisteid kasutanud kaalu langetamiseks. Ma lihtsalt pole selle peale tulnud. Nüüd taipan ma äkitselt, et lahtisti aitab mul mitte ainult kõhtu korda saada, vaid vabaneda ka sellest neetud šokolaadist, mille ma lennukis nahka pistsin. Korraga tundub kõik lihtne ja kerge: kui vaja, võtan lonksu Guttalaxi, istun veidi vetsus ja olen järgmisel hommikul täpselt sama trimmis nagu ennegi.

Nõnda saabki just samal päeval, mil ma 16-aastasena Pariisist võitjana tagasi kodumaale jõuan, alguse pikk ja raske haigus, mille kogu koledust ma siis veel aimatagi ei oska. See algab tasahilju ja võtab võimust pikkamööda, peaaegu märkamatult, nii et esiotsa ei saa ma arugi, et olen haige. Või et mul üldse midagi viga on.

Ma olen vaevelnud selle masendava tõve käes hulk aastaid, püüdes seda kõigi eest varjata. Keegi ei saanud mind aidata, sest ma ei tihanud kelleltki abi paluda. See haigus tundus nii piinlik ja alandav, et ma julgen sellest rääkida alles nüüd, kui ma olen sellest jagu saanud.

SPORT TOP

Viimased uudised