Katkend Kaia Kanepi raamatust: Pablo Giacopelli tahtis minu üle täielikku kontrolli saavutada, dikteeris iga sammu

 (15)

Kaia Kanepi
Kaia KanepiFoto: Tiit Blaat

13. novembril ilmus raamat „Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel” (autorid Kalle Muuli ja Helen Sulg), kus Eesti tipptennisist räägib ausalt ja avameelselt oma elust ja karjäärist. Delfi avaldab täna sellest raamatust järjekordse katkendi.

Ma tahan lõpetada!

Pärast US Openit lasen ma Pablo (Giacopelli) lahti. Ta tahab enne sügisest Aasia turneed Eestis paar nädalat trenni teha ja me tuleme Ameerikast koos Tallinnasse. Poolteist kuud pole ma temast rahu saanud ja kui ma kujutan ette, et pean järgmised kaks kuud veel iga päev temaga ninapidi koos olema, siis tunnen, et ma enam ei jaksa.

Ma teen seda 4. septembril 2008 oma autos. Kui Pablo on mulle taas enne trenni pika loengu pidanud ja küsib, mida ma edasi tahan teha, vastan ma lihtsalt: „I want to quit! Ma tahan lõpetada!“

Pablo ei saa aru. Ta räägib kätega vehkides vähemalt kümme minutit järjest, kuidas ma teen oma elu suurima vea. Lõpetuseks küsib ta: „Äkki sa mõtled veel ümber?“ Ma ütlen rahulikult, et ei, „I want to quit!“

Pablo ei saa ikka aru. Ta räägib veel kümme minutit ja küsib seejärel taas, kas ma järele mõelda ei taha. Ma ütlen talle siis kolmandat korda, et ma tahan lõpetada. „I want to quit!“

Pablo ei saa aru. Ta ei saa aru, et mul on tõsi taga. Või ei taha aru saada. See ei mahu talle lihtsalt pähe. Ta on šokis ega suuda uskuda, et ma mõtlen seda tõsiselt. Ta peab mu juttu naiselikuks pirtsutamiseks, staari kapriisiks, ükskõik milleks muuks, aga mitte mu kindlaks otsuseks. Ta arvab, et mul on lihtsalt paha tuju ja muudkui korrutab: „Mis Jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu!“

Seotud lood:

See ärritab mind veelgi rohkem. Alati, kui ma millegagi rahul pole, hakkab ta rääkima, kuidas Jumal mind Viña del Maris tema juurde juhatas ja meid kokku viis. See peab tema meelest vist tähendama, et ka kõik järgnev kuni aegade lõpuni on Jumala tahe ja ma pean sellega lihtsalt leppima – mida iganes ta ka ei teeks.

Pablo jutt on nii võlts ja tema katsed mind usu abil ümber sõrme mässida on nii läbinähtavad ja tülgastavad, et panevad mind kahtlema Jumalas ja usus üldse. Kui Pablo võib kõike usuga õigustada ja Jumal laseb sel sündida, äkki teevad seda siis teisedki ja Jumalat polegi olemas?!

Hiljem hakkab Pablo ajakirjanikele rääkima, et ma vallandasin ta telefonisõnumiga. See ei ole tõsi. Veel samal päeval, kui ma ta lahti lasksin, hakkas Pablo mulle telefoniga ahastavaid sõnumeid saatma. Siis kinnitasin ma talle tõesti veel kord, et meie koostöö on lõppenud ja rohkem ma sellest rääkida ei taha. Aga enne ütlesin ma talle sedasama silmast silma vähemalt kolm korda.

Pablost lahkumine pole kerge otsus. Veetsin enne seda unetu öö. Treeneritööd tunneb Pablo hästi, selles pole kahtlust. Ta äratas kevade hakul mind taas ellu ja pani mind taas mängima. Koos temaga jõudsin ma Prantsusmaa lahtistel veerandfinaali ja Pekingis 16 parema sekka. Ma kerkisin maailma 34. reketiks ja alistasin mitu endast eespool olevat mängijat. Väliselt näib kõik kena, aga keegi teine peale minu ei tea, millise enesesalgamise hinnaga ma need võidud saavutasin.

Pärast Wimbledoni turniiri ja Catalina Castaño lahkumist pühendus Pablo ainult minule. Ta püüdis minu üle täielikku kontrolli saavutada, dikteeris iga mu sammu ja takistas isegi vanematega suhtlemist. Võib-olla tahtis ta teha minust teist Catalinat?

Samal ajal reklaamis ta ennast ajakirjanduses kui supertreenerit, kes on mu põrmust pjedestaalile tõstnud. Väsimatult rääkis ta kõigile, kui suured sõbrad me oleme, ehkki meie vahel polnud midagi peale tennise. Vastupidi – kuna ta oli väga pealetükkiv ja kippus kogu mu elu korraldama, siis olin ma talle kord juba selge sõnaga öelnud, et ma ei vaja tema nõuandeid väljaspool tennist.

Õnneks suhtub Enn Pant minu otsusesse Pablost loobuda mõistvalt. Kuigi Pablo saab temaga hästi läbi, ei hakka Pant mind ümber veenma. Pant peab tähtsaks võitu. Tema sportlane peab võitma. Ja kuni ma võidan, pole tähtsust, kuidas või kellega koos ma võidan – peaasi, et võidan.

Järgmisele turniirile Tokios sõidan ma juba üksinda. Pablo jääb minust maha Eestisse Urmas Liivi hoole alla. Ta loodab ikka veel, et ma mõtlen ümber.

Ajakirjandus on samasuguses šokis nagu Pablo, kui ma lõpuks Eesti Päevalehe reporterile telefoniintervjuus ütlen, et olen Tokios ilma treenerita. Olen selleks ajaks juba kolm võitu saanud ja valikturniirilt põhiturniirile pääsenud, aga Eestis ei teata veel, et ma olen turniiril üksinda. Seletan siis, et mänguliselt andis Giacopelli mulle palju, kuid me läksime lahku, sest me ei klappinud inimestena.

Seda ei usu muidugi keegi. Kahtlustatakse kõike muud, ehkki ma ütlen ausalt, milles asi. Ajakirjanduses levitatakse kõikvõimalikke kuulujutte alates rahapuudusest kuni armukadeduseni. Postimees korraldab veebis isegi lugejaküsitluse selle kohta, mis põhjusel võis Kaia Kanepi otsustada lõpetada koostöö Pablo Giacopelliga. See on päris vaimukas mõte: küsida arvamust inimestelt, kes asjast kõige vähem teavad.

Kuna Giacopelli on veel Eestis, katavad ajalehtede spordikülgi peagi tema intervjuud ladina-ameerikalikult dramaatiliste pealkirjadega. Postimees: „Kanepi endine treener Giacopelli tunneb end reedetuna“. Eesti Päevaleht: „Giacopelli: kindlasti polnud see Kaia otsus!“. Õhtuleht: „Treener Kanepist: ta oli ülekaaluline, mentaalselt ja füüsiliselt läbi põlenud“. Isegi seltskonnaajakiri Kroonika ütleb sõna sekka. „Meie suhte lõpp oli kohutav!“ ahastab mu endine treener seal.

Kontrast veebruarikuiste uudistega, kus ma teatasin koostöö lõpetamisest Magnus Larssoni, Fredrik Lovéni ja Valdo Randperega, on täielik. Rootsis peetakse loomulikuks, et sportlane valib endale ise abijõud ja mingit melodraamat treenerivahetusest ajakirjanduses ei tehta. Larsson ja Randpere tänasid mind viisakalt koostöö eest ja kõige negatiivsem emotsioon, mida nad avalikkusega jagasid, oli üllatus koostöö ootamatu lõppemise üle.

Giacopelli seevastu asub lahkuminekus avalikult minu isa süüdistama, kes ei puutu üldse asjasse. Meie omavahelisi suhteid kujutab Giacopelli oma intervjuudes pilvitutena. Mina olen tema kirjeldustes sõbralik ja tore, kuid otsustusvõimetu tütarlaps, kes on sunnitud kuulama despoodist isa sõna. Tõtt-öelda ei maini ta isa otsesõnu kordagi, vaid ainult vihjab temale pidevalt ja võimalikult läbinähtavalt, kasutades selliseid väljendeid nagu „kolmas pool“, „see mõjutaja“, „mõni lähedane inimene“ jms.

See on kaval käik. Mind halvustades riskiks ta sellega, et avalikkus pöördub tema vastu. Pärast edu Pariisis ja Pekingis olen ma taas rahva lemmik. Märksa ohutum on süüdistada salapäraseid tumedaid jõude, kurja ja võimukat isa, vastikut vanameest, kes võimuiha rahuldamiseks ei lase oma andekal tütrel teha koostööd maailma parima treeneriga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

SPORT TOP

Viimased uudised