Rehemaa, kes avab pikas usutluses nii õnnestumiste kui ebaõnnestumiste tagamaid, tunnistab, et ajakirjanduse ja avalikkuse materdamisega ollakse ajapikku juba harjunud. Samas tekitab see kohati veel ka frustratsiooni.

"Ma olen harjunud, et meid materdatakse. Kui ma läksin juunioride MMile ja ütlesin, et tahaks esikümnesse, siis vaadati, et mul küll kõik kodus pole. Aga võitsin ära. Enne 2013. aasta Val di Fiemme MMi kritiseeris meid ­ajakirjanik ­Veiko ­Visnapuu, kuna ta ei uskunud, et võiksime 10 parema hulka tulla. Aga ma olin sel hooajal terve, tundsin ennast hästi ja kui suusk klappis, tegin hea koha. Istusin tükk aega liidritoolis, vaatasin hasardiga, mitmendaks ma lõpuks jään. Seitsmenda koha järel läksin hotelli ja nägin, et telefonis on 100 sõnumit ja 55 vastamata kõnet. Siis sain aru, mille korda saatsin – mõnus ja hea oli olla.

Paar nädalat tagasi ütles näiteks Priit Pullerits, et ma peaksin suusatamise ära lõpetama. Mul pole ammu sellist tunnet olnud, aga siis tundsin, et kurat, mida sa ka tead? Kes sa oled, et mulle ütlema tuled? Kui lähedased mulle ütleksid, et enam välja ei tule, siis ma mõtleks selle peale, aga Pullerits ajakirjanikuna küsis viimati minult midagi vist viis aastat tagasi. Tule ja uuri, miks mul tänavu need kohad 50 ligi on! Kui olekski nii, et mul on kõik hästi, olen täitsa terve, aga saan ikka selliseid kohti, siis ma lõpetaks ära, aga see aasta on meeletult raske ja meeletute tagasilöökidega," rääkis Rehemaa avameelselt.