Rauste sõnul jõuab avalikkuse ette ainult osa menetluses olnud kaasusi. Esiteks toimuvad kõik kohtuprotsessid suletud uste taga, kuid väga paljudest ei saa maailm kunagi teada – neid ei kuulutata varem välja ja otsuseid ei avalikustata.

Kõige parem näide on Norra suusataja Martin Johnsrud Sundby juhtum, kes andis 2014. aastal positiivse dopinguproovi, kuid üldsus sai sellest teada alles 2016. aasta sügisel, kui spordikohus ta lõplikult süüdi mõistis. „Kui dopingujuhtumis on ebaselgus ja tekib vaidlus, ei tohi reeglite järgi juhtumit avalikustada,” rääkis Rauste. „Vastasel korral jääb sportlasele plekk külge, kuigi ta võidakse õigeks mõista. See oligi põhjus, miks CAS ega keegi teine Sundby protsessi toimumisest ei teavitanud. Kuna CAS tunnistas Sundby süüdi, tekkis proovi võitjal ka kohustus lõppotsusest teada anda. Oleks Sundby õigeks mõistetud, poleks keegi teadagi saanud, et säärane protsess üleüldse toimus. Õigeksmõistvast otsusest avalikkust ei teavitata.”

Sellega on ka selgus majas, miks Šmigun-Vähi kohtuistungist – kui see üleüldse toimus – CAS-i kodulehel sõnagi kirjas polnud. Ja kui Šmigun-Vähi juhtum oligi CAS-is ja ta seal süütuks tunnistati, ei pruugi me sellest kuuldagi? Rauste: „Just nii. Ja selliseid juhtumeid on olnud palju.”