Pole kahtlustki, et tänu ala eripärale, kus ka keskpärane sportlane võib heal päeval kõrgete kohtade nimel võistelda, ning eestlaste saavutustele omaealiste tiitlivõistlustel võiks ja peaks ootama just laskesuusatajatelt järgmistel olümpiamängudel kõige paremaid tulemusi. Ent puusuuskadel ja küünlamäärdega Pyeongchangis vaevalt nelja aasta pärast medaleid võidetakse.

EOK-lt said laskesuusatajad tänavuseks hooajaks 150 000 eurot. Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles ütles eilses saates, et "see on isegi suur summa" ning järgmiseks hooajaks suuremat toetust loota oleks naiivne. Suklese sõnul oleneb toetuse suurus üknes täiskasvanute tiitlivõistlustel saavutatud edust ning "ilusa jutu peale tuhandeid eurosid ei jagata".

Siinkohal tekibki esimene küsimus. Kas noorte ja juunioride vanuseklassi ohtrad tiitlivõistluste medalid ja kohad esikümnes pole mitte väga tugev argument, et raha peaks lähiaastatel üha enam just laskesuusatajatele andma? Kui EOK mõistab majandada vaid täiskasvanute tiitlivõistluste edu põhjal, siis võiks ju kogu organisatsioon piirduda ühe raamatupidajaga, kes eestlaste kohad kord aastas rahaks ümber arvutab ja tšekid alaliitudele laiali jagab.

Arvan, et laskesuusatajate hea noortetöö realiseerimisest ei peaks olema huvitatud mitte ainult alaliidu peasekretär Kristjan Oja, vaid ka EOK, kelle eesmärk peaks teoorias (praktikas nii ei tundu) olema samuti eestlaste edukas esinemine.

Eesti riik on viimastel kuudel selgelt mõista andnud, et profisport on siinmail igaühe enda lõbu ning nende poolt abi loota pole (viimati seoses treenerite stipendiumi teemaga). Ka EOK-l ei paista olevat huvi tegeleda nendega, kes alles pürgivad tippu, küll aga tullakse ja patsutatakse meelsasti õlale nendele, kes ise läbi tule ja vee olümpial medalini on jõudnud.

Ootaks meie spordijuhtidelt enamat kui probleemi väikese alaliidu turjale lükkamist, sest pole kahtlustki, et EOK-l on kordades paremad võimalused (ja ka kohustus!) meie laskesuusatajatele lisaraha leidmiseks.