Laskesuusatamise MMil ajal on paslik uurida, milline ikkagi on sportlase suhe oma abivahendiga? Mõni aeg tagasi küsis Eesti Päevaleht seda tulevikulootuselt Rene Zahknalt. „See on ikka rohkem tööriist. Ma ei maga relvaga koos,” tunnistas eile täiskasvanute MMil kena debüüdi teinud Zahkna muiates, et temal puudub relvaga emotsionaalne side.

Seitsmekordse maailmameistri Kaija Helinurme suhe relvaga oli aga hoopis külmem. „Kuigi tegelesin sellise militaarse alaga, siis relv kui selline ei meeldinud mulle ja tundus, et naised ja relv ei sobi kokku, ühesõnaga hoidsin seda käes nii harva kui võimalik ja nii palju kui vaja,“ rääkis 80ndatel seitse MM-kulda noppinud naine ajakirjale Sport antud intervjuus. „Püssiga ma ei saanudki eriti sõbraks, võtsin selle kätte ainult siis, kui vaja oli, ehkki võib öelda, et laskmisega oli mul vist õnne rohkem kui ebaõnne. Ebaõnnestumised lasketiirus pidin suusarajal tasa tegema.“

Saates „Suurmeistrid“ kordas ta seda sama pisut vastuolulist mõtet isegi veel konkreetsemalt: „Mulle meeldis rohkem, kui see oli mul kuskil voodi all, kui see mu käes oli."