“Ma pole eriti niimoodi sellele mõelnud. Aga vist kipub niimoodi olema ja see on muidugi suur au,” sõnas Liivik, kes väljaspool jäähalli on isegi pisut tagasihoidlik, sõbralik ja heade maneeridega intelligentne noor mees.

Algus

Liiviku vanemad kolisid Soome, kui poiss oli nelja-aastane. Paides sündinud Siim hakkas hokit mängima aga alles 10-aastaselt, kui liitus Ida-Helsingi klubiga. Varem oli ta suur kiindumus jalgratta maastikusõit, kuskil kodus peaks olema ka kuni 12-aastaste Soome meistrivõistluste teise koha auhind.

Hokimängija karjäär sai Liivikul õige hoo sisse HIFK-ga liitudes, kelle eest on ta mänginud alates D-klassist. Vahepeal viis andeka hokimängija tee ta ka Põhja-Ameerikasse, samuti kuulus ta mullu detsembris U20 MM-turniiril Soome koondisse.

USA

Nii mängija kui ka isiksusena arenes Liivik just eelmisel hooajal Põhja-Ameerikas mängides, kus ta kuulus USHL-i klubisse Waterloo Black Hawks.

“Väga hea oli pääseda USA-sse hokit mängima ja elama, see andis mulle tohutult juurde,” kinnitas Liivik. “Inimesena just kõvasti enesekindlust ja iseseisvust. Hokimängijana sain juurde kiirust ja oskust mängida füüsilisemalt.”

Jäähoki oli ja on Iowa osariigi 70 tuhande elanikuga Waterloos kõigutamatult huviala number üks. “Selle nimel elas terve linn. Klubi koduhall on isegi Guinnessi rekordiraamatus, sest oli kuus hooaega järjest välja müüdud,” rääkis Liivik. “Juba mitu tundi enne kohtumist olid fännid kohal, kes tegid kõva lärmi, lisaks kolistasid nad lõputult kaasa toodud lehmakelladega.”

“Käisin hokimängust koos tiimikaaslastega rääkimas sealsetes lasteaedades, haiglates ja vanadekodudes,” kirjeldab Liivik sealset spordiala tohutut populaarsust.

Pärast finaalikaotusega lõppenud hooaega tehti talle ka mitu pakkumist Põhja-Ameerika ülikoolidest, kuid Liivik otsustas naasta Soome. “Seal oleks hooajal olnud liiga vähe mänge. Lisaks tegi HIFK hea pakkumise,” tõdes Liivik.

Soome

HIFK-iga on Liivikul leping 2009/2010 hooaja lõpuni. “Tänavuse põhiturniiri lõpetame kindlalt kuue parema seas, aga kui kaugele play offis jõuame, ei oska arvata,” ütles Liivik. “Aga trenni teeme muidugi kõvasti, igal hommikul on kõigepealt üldkehaline treening, mida viib läbi F1 McLareni meeskonna treener. Sellele järgneb intensiivne jäätreening.” Vormis peabki end hoidma, muidu ühes tugevaimas hokiliigas pikka elu pole.

Eesti

Asjaolu, et Liiviku juured on Eestis, teavad Soome liiga mängijad üsna hästi. “Kui väljakul mõnikord naginaks läheb, üritavad vastastiimi mängijad midagi solvavat nn. muulase kohta öelda,” muheles Liivik. “Aga eks ma ise olen jääl selline naha alla pugeja tüüp, lisaks kõik need jutud lähevad ühest kõrvast sisse, teisest välja. Samas oma meeskonna mehed patsutavad õnnestumise korral õlale ja viskavad jälle mingi Viro-nalja.”

“Eesti jäähoki ja muidu eluoluga üritan end interneti kaudu kursis hoida,” sõnas Liivik. “Peast muidugi kohe Eesti jäähokimeistrivõistluste tabeliseisu ei ütle, aga eks ikka tean, et mis klubid osalevad.”

Ja jõuamegi vast kõige teravama teema juurde, miks Soome, aga mitte Eesti? “See oli teadlik valik, kui tahad jäähokis karjääri teha,” tõdes Liivik paratamatust.

“Samas on tõepoolest kahju, et ei saa Eesti koondise eest mängida, sest süda on mul siin, aga kodu Soomes.”

Eestis käib Liivik suhteliselt tihti, sest suur hulk sugulasi elab ju siin. “Lisaks olen oma sünnimaad tutvustanud nii klubikaaslastele Black Hawksist kui ka HIFK-ist,” rääkis Liivik. Möödunud suvel käisid Eestis kaks sõpra Waterloo klubist. “Nad reisisid üldse esimest korda Euroopasse ja olid meeldivalt üllatunud. Näitasin neile Tallinnat ja sõitsime liinibussiga Haapsallugi,” rääkis Liivik.

“Paar nädalat tagasi käisin Tallinnas kahe HIFK-i põhja-ameeriklasega, Dan Hackeri ja ligi 500 mängu NHL-is mänginud Shawn Batesiga. Neile väga meeldis,” kinnitas Liivik.

Tulevik

HIFK-iga seob Liivikut leping kuni 2010. aastani. “Siis vaatan, mis edasi saab. Või õigemini agent ajab asju,” rääkis Liivik. “Kui jään Soome, siis on esimene valik kindlasti HIFK. Eks iga hokimängija unistus on pääseda NHL-i, kuid peab jääma realistiks,” sõnas noor hokimees, keda seni Põhja-Ameerika liiga draftis veel valitud pole. “Ega draft pole see a ja o, kui oled hea mees, pääsed NHL-i ka ilma selleta.”

Samas soovib Liivik kunagi tulevikus veel ka koolipinki istuda: “Eneseharimine on tähtis, sest mõnikord on hea lisaks riietusruumi juttudele ka muudel teemadel rääkida.”