Kanada hokikuulsus avameelselt suitsiidikatsest: olin juba kaljult alla sõitmas, kui sain nägemuse
1994. aasta Lillehammeri olümpial Kanada jäähokikoondisega hõbemedalile tulnud väravavaht Corey Hirsch avaldas portaalis theplayerstribune.com, et kannatas oma karjääri kõrghetkel raske vaimse haiguse käes ning oleks endalt äärepealt elu võtnud.
"1994. aasta suvi, seisan British Columbias Kamloopsi kalju serval ja vaatan alla. Veebruaris aitasin 21-aastaselt Kanada olümpiahõbedale. Juunis jõin New York Rangersi kolmanda väravavahina Stanley karikast šampust. Mul on kodus tüdruksõber. Mu selja taha on pargitud turboga sportauto. Minu ees on horisont - ning kui ma kaugusesse vaatan, valdab mind rahu."
44-aastane endine Kanada koondislane kirjeldab õõvastavalt detailselt, mida ta enesetapukatse ajal mõtles ja tundis: "Keeran muusika kõvemaks, vajutan jala gaasipedaailie ja üritan mitte mõelda. Minuga on kõik, ma ei suuda enam. Esimene käik, teine käik, kolmas käik... Sõidan juba 160 km/h. Lähenen kaljuservale. Mul on kõigi ees kahju - päriselt ka. Aga ma lihtsalt ei suuda enam. See on lõpp. Ning järsku - mis iganes põhjusel - saan ma nägemuse. Ma vajutan pidurile ja auto hakkab libisema. Libiseb ja libiseb... See tundub nagu igavik. Kuni jääb seisma. Mina ainult istun ja nutan ja mõtlen: "Palun, aidake mind keegi.""
"Ma soovin, et ma võiks öelda, et see oli soe ja rõõmus mõte, mis mind peatas. Aga see oli tegelikult selline: "Mis siis juhtub, kui ma ei saa surma? Mis siis, kui ma jään ellu, aga saan raskelt vigastada ning olen nende mustade mõtetega voodis kinni kogu oma ülejäänud elu?" See pilt tundus hullem kui surm. See panigi mind piduripedaalile tallama."
Hirsch piinles mustade mõtete käes veel aastaid, kuni sai lõpuks abi Vancouver Canucksi tiimi psühholoogilt, kes diagnoosis mehel obsessiiv-kompulsiivse häire (OCD).
"Ta selgitas, et mu probleem polnud moraalne ega isegi vaimne. See polnud valik. See oli füüsiline. Põhjus, miks mu aju tundus, nagu ta põleks, peitus selles, et frontaalsagaras oli düsfunktsioon. Põhimõtteliselt olid juhtmed sassis. Ma olin nii õnnelik, kui mulle lõpuks keegi seletas, mis mu ajuga toimub, et hakkasin ta kabinetis peaaegu tönnama."
Hirsch ei ütle, kas on tänaseks haigusest võitu saanud. Tema eesmärk oli selle kirjatükiga tõsta inimeste teadlikkust. "OCD all kannatab 2-3 protsenti inimestest. Päris kindlasti on praegugi NHL-is OCD häirega, ärevusega või depressiooniga mängijaid ning päris kindlasti varjavad nad seda. Ta võib olla sinu riietusruumis. Sa võibolla ei taha midagi öelda, sest see on imelik või see pole midagi, "mida mehed teeks", kuigi tal on selgelt raskusi."
Hirschi OCD väljendus enesevigastamismõtetes, mis kargasid talle pähe ühel tavalisel õhtul meeskonnakaaslastega õlut juues. "See lihtsalt välgatas mulle pähe. Midagi täiesti absurdset. Justkui oleks aju sulle öelnud: "Mõtle kõige tumedamat ja kohutavamat mõtet, mis sa ette suudad kujutada." Näide: äkki sa sõidad autoga ja kujutad ette, et keerad rooli järsku vastassuunas. Sa ei teeks seda ju kunagi. Seega miks üldse nii mõelda? See on ju absurd. See must mõte ei läinud ära. See jäi ennast kordama. Üritasin seda peast välja saada, aga mida rohkem ma proovisin, seda rohkem see mõte mind painas."
