Eesti Suusaliidu kahevõistluse ja suusahüpete juhataja Rauno Loit on seda meelt, et kahevõistlus on Eestis suurte traditsioonidega ala ja selle eest võlgnetakse tänu just kunagistele tippudele. „Traditsioonid saavad ikka alguse millestki või kellestki. Pärast seda hakkavad teadmised edasi kanduma vanematelt sportlastelt noorematele,” ütleb ta.

„Ajalugu on vaja meeles pidada! Spordifänni jaoks on tulemused, mille on teinud Uno Kajak, Tõnu Haljand, Fjodor Koltšin, Allar Levandi ja Ago Markvardt, kõik omamoodi pühad. Need peaks andma noortele sportlastele teadmise, et Eestist ei ole võimatu maailma tippu pääseda,” usub Loit, et kunagised saavutused ei tuhmu liiga kergesti.

Teerajajaks Uno Kajak

Eesti kahevõistluse isaks peetakse 1933. aastal Tartus sündinud Uno Kajakit, kes tegeles pikalt korvpalliga, kuid juhendajad suunasid ühel hetkel talispordi juurde. Kajak tuli aastatel 1951–1962 suusahüpetes neljal ja kahevõistluses kolmel korral Eesti meistriks. Eesti meistrivõistluste hõbemedal on mehel ette näidata ka korvpallis (1954, TRÜ meeskonnas) ja 3000 m takistusjooksus (1957).

Kajak viis Eesti kahevõistluse rahvusvahelisele tasemele, kui pääses esimese kodueestlasena pärast Nõukogude Liidu okupatsiooni olümpiamängudele. 1956. aasta Cortina d’Ampezzo olümpiamängudel saavutas ta kahevõistluses 26. koha. Kajak ise kommenteeris pärast võistlust, et tema tippvorm jäi olümpiamängude eelsesse aega, kuna arvukad Nõukogude Liidu katsevõistlused kurnasid ta tähtsaimaks stardiks lihtsalt ära.

Ajalukku läks Kajak ka esimese eestlasena, kes ületas suusahüppemäel 100 meetri joone. 1960. aastal Gorkis hüppas ta 100,5 meetrit, kui senine mäerekord oli seal vaid 92 meetrit. Praeguseks juba legendiks muutunud juttude kohaselt pidid kohtunikud toona Uno hüppe mõõtmiseks appi võtma ka luuavarred.

Milliste saavutustega on silma paistnud Tõnu Haljand, Fjodor Koltšin, Allar Levandi ja Ago Markvardt ning kuidas meenutab seda kõike Levandi, loe edasi ajakirjast Sport.