Joosep Susi olümpiamängude telereportaažidest: kui ei ole midagi öelda, siis ole palun vait!

 (81)
Pyeongchangi olümpia teleülekanne
Pyeongchangi olümpia teleülekanneFoto: Felipe Dana/AP/Scanpix

Olümpiamängude teleõiguste üleminek erameediale tõi kaasa reportaažižanri professionaalse käsitööoskuse languse, kirjutab Joosep Susi Sirbis.

"Otseülekannete hüppeline kvantitatiivne kasv eri meediumides on mõneti paratamatult kaasa toonud erialase ettevalmistuseta reporterite vohamise," kirjutab Susi, tuues välja kaht tüüpi reporterid: "On neid, kes tunnevad reportaažižanri peensusteni ja suudavad pisikese eeltöö järel kõiki alasid vahendada. Neid nimetatakse elukutselisteks spordikommentaatoriteks. Teisal on need, kes tunnevad peensusteni vahendatavat objekti (spordiala), mõistavad sportlase iga liigutust, grimasside taga laiuvat lõputut tundmustepaletti. Neid nimetatakse ekspertideks. Tavaliselt on tegemist endiste sportlastega, kellele ei ole otse-eeter veel harjumuspärane eneseväljenduse keskkond."

Susi arvates tegi Eesti Meedia olümpiareportaažide osas suure kannapöörde. "Muutuse alus peitub põhimõttelises hoiakunihkes: kui varem kasutas Eesti Rahvusringhääling rahvusvahelist mustrit, kus reportaaži põhirõhk lasub elukutselisel reporteril ja teda toetab kaaskommentaatorina n-ö asjatundja, siis Eesti Meedia ülekannetes oli antud kandev roll inimestele, kes küll tunnevad põhjalikult sporti, aga žanrispetsiifilised teadmised on minimaalsed," kirjutab Susi.

Seotud lood:

Näiteks laskesuusatamist kommenteerinud eksperdid vajanuksid tema sõnul enda kõrvale professionaalset ajakirjanikku. "Tagajärjeks oli efektsete, aga sisutute väljendite vohamine, halvasti planeeritud ülesehitus. Näib, et Eesti Meedial ei jagunud ülekanneteks piisavalt spordiajakirjanikke, mistõttu mindi lihtsama vastupanu teed – eetrisse paisati žanrilise ettevalmistuseta eksperdid. Tagajärg oli olümpiamängude kolletumine ja pelgaks meelelahutuseks taandumine."

Susi leiab, et olümpia ajal kerkisid esile tüüpvead, mis üldiselt iseloomustavad eesti spordireportaaži, aga sedapuhku kippusid need mõjutama kogu taliolümpia kuvandit. Ta toob välja viis peamist:

"Faktide funktsionaalsus. Sageli soovitatakse algajale reporterile loobuda viimase hetke intensiivsest eeltööst. Põhjus on lihtne. Igasugune fakt tuleb funktsionaliseerida, igal lool ja infokillul on oma koht, vastasel juhul kannatab kompositsioon. Fakte ei tohi olla liiga palju, nagu juhtus avatseremoonia ülekandes, kus vaatajal oli väga raske infotulvas orienteeruda. Faktidele ülesehitatud ülekanne variseb kokku. Lõppenud olümpial hakkasid mininarratiivid tervikkommentaari sisemiselt lammutama. Näiteks emotsionaalne Margus Ader pakkus palju asjakohaseid narratiivseid vahelepõikeid, aga pingelise võistlussituatsiooni ajal ei ole kohane anda pikalt-laialt ülevaadet sportlaste stardieelsest tegevusest.

Keel ja hääl. Vähenenud on keele ja hääle kui põhiliste töövahendite kasutamisvõime. Televaataja kuulis rohkelt labasusi (iseäranis ekstreemspordivõistluste ülekannete puhul, mis olidki ilmselt suunatud spordialaga kursis olevatele keskhariduseta noortele). Peaaegu kõigil reporteritel puudus oskus vahetada keeleregistreid, häälega mängida, sellega pinget kruvida ja maandada. Puudus poeetiline sügavus, kujundid jäid klišeeks. Sedakaudu kannatas taas kompositsioon: esile kerkis staatiline ülesehitus ja läbimõtlemata emotsionaalsus, mis ei olnud koherentne võistluse sisemise dünaamikaga.

Kompositsioon. Ülekanne on läbimõeldud tervik! Kuivõrd spordivõistlusele on omane ettearvamatus, tuleb selleks alati valmis olla. Näib, et ükski reporter ei olnud enne ülekande algust läbi mõelnud, kuidas muutlikke olukordi vahendada, kuidas võistluse kui suursündmuse reportaaž üles ehitada. Istuti pulti ja hakati rääkima. Nii juhtus sageli, et eesti sportlased unustati ära, emotsionaalne õhin vaibus reportaaži lõpuks, kui kõige tähtsamad sündmused alles pihta hakkasid, märkamata jäid favoriitide kukkumised-ebaõnnestumised. Ettevalmistus ei piirdu faktide hankimisega, veel olulisem on reportaaži ülesehituse läbimõtlemine ja võimalikeks stsenaariumideks valmistumine.

Loe veel

Pilt ja vaatajad. Jäi mulje, et tehakse raadioülekannet. Reporterid jäid pildi lugemisega hätta, rääkimata sellest, et ei mõeldud telepildi võimele ise lugu jutustada. Alahinnati vaatajat. Mure alge pärineb ilmselt sellest, et puuduvad teadmised elementaarsetest nõuetest: räägiti seda, mida nähti ja mis sülg suhu tõi, aga mitte seda, mida vaatajal (!) võistluse mõistmiseks tarvis läheb. Enamasti ei olegi tarvis midagi öelda – pilt räägib.

Ja lõpetuseks kõige olulisem. Vaikus! Iga üleliigne, sisutühi sõna on eksimus! Kui ei ole vaja ülekande kui terviku seisukohalt midagi öelda, kui pilt ise kõneleb, tuleb suu kinni panna. Ole vait! „Pildis on siis kolm meest, kes on pildis ja vaatame nüüd, kas siin, nojah“ vaatajat ei aita. Ole lihtsalt vait! Vaikust kardetakse, enda žanrilise käsitööoskuse varjamiseks eelistatakse lakkamatult rääkida kõigest, mis vähegi pähe torkab. Allikas voolab pidulikult ka kõige suurema põua ajal. Teisisõnu, ära palun sega!"

Loe Joosep Susi arvamust täismahus Sirbist

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare