Päevaleht: Baruto suurvõit pakkus jaanuarikuus kõige võimsama emotsiooni
Iga aasta detsembrikuus, kui valitakse Eesti paremaid sportlasi, tõdeme, et need, kes särasid aasta alguses, hakkavad juba vaikselt hämarusehõlma vajuma ja emotsioonid tuhmuma. Seetõttu otsustasimegi heita iga kuu lõpus pilgu tagasi ja tõsta esile vingemad teod, aga ka juhtumid, mida parema meelega ei mäletaks.
Kategooriaid on neli. Võtsime aluseks kuulsa Prantsusmaa velotuuri, kus jagatakse eriilmelisi särke. Nii anname meiegi spordikuu kollase särgi üldvõitjale, mummulise särgi edukamale tippuronijale ja valge särgi parimale noorele. Selleks puhuks aga, kui keegi saab mõne rumalusega hakkama, on meil taskust võtta punane kaart.
Valikud teeme iga kuu lõpus, kuid reaalselt anname särke üle kolme kuu kokkuvõttes: märtsi lõpus talve, juuni lõpus kevade, septembri lõpus suve ja detsembri lõpus sügise parematele.
Valiku teevad lisaks Eesti Päevalehe spordirahvale veel mitmed toimetuse spordihuvilised. Juba järgmisel kuul saavad kandidaate pakkuda ka kõik meie lugejad.
Parima sportlase kollase särk
Baruto kaheksa aasta töö sai tasutud
Saavutus: hatso-basho turniirivõit tulemusega 14-1
Jaanuarikuu 22. kuupäev jääb sumomaadleja Barutole ehk Kaido Höövelsonile alatiseks meelde. Sel päeval võitis ta esimese suurturniiri, kandis koju kümneid karikaid, valas rõõmupisaraid ja tähistas pika ja raske töö tulemust koos Eestist kohale sõitnud ema Tiina Pudeli ja abikaasa Jelenaga.
„Autasustamised kestsid kohaliku aja kella 19-ni, pärast seda läheb võitja traditsiooniliselt lahtise autoga linna peale sõitma ja rahvale lehvitama,” rääkis Kaido ema Tiina. „Õhtul oli tal veel klubis vastuvõtt, kuhu Kaido pikalt jääda ei saanud, sest pidi minema televisiooni, küll aga sai ta hiljem sõpradega pidutseda,” lisas ema.
Kui mõned eestlase fännid juba muretsesid, kuhu Kaido kõik oma karikad paneb, siis tegemist on rändkarikatega. „Küllap mõni väiksem jääb ikka talle ka,” naeris Tiina Pudel.
Baruto edutee sai alguse sel 2004. aasta päeval, kui ta otsustas lennukile istuda ja võtta vastu väljakutse tõusta tegijaks Jaapani kultuuri ühes väga pretensioonikas valdkonnas. Kui palju valu, vaeva, tööd, vigastusi ja käegalöömisi mahtus Eestist lahkumise päeva ja esimese suurvõidu vahele, teab vaid tema ise. Ent ega nüüdki veel lihtsamaks lähe, sest sumohierarhia tipp ehk yokozuna tiitel on lähemal kui kunagi varem. Selleks peab Baruto võitma märtsikuise turniiri ja sealjuures vähemalt 12 kohtumist. Mõistagi ei ole see ülesanne kergete killast, kuid oma ala tipu saavutamine ei peagi lihtne jalutuskäik olema.
Kes veel kandideeris?
Väga tugevat konkurentsi pakkus sumohiiule tema hea sõber Kaia Kanepi, kes võitis Brisbane’i tenniseturniiri.
Tippurühkija mummuline särk
Henrik Ojamaa särab Šotimaal
Saavutus: liitus Šotimaa meistrivõistluste klubiga Motherwell
16-aastasena Derby County jalgpalliakadeemiasse siirdunud Henrik Ojamaa, kes Eesti koondise au kaitseb alla 21-aastaste seas, on lõpuks leidnud klubi, kus ta tõesti silma paistab. Jaanuari alguses Šotimaa klubiga Motherwell hooaja lõpuni lepingu sõlminud Ojamaa kõmmutas esimese palli väravasse juba kolm päeva pärast uue meeskonnaga liitumist, kui karikamängus kohtuti Queen’s Parkiga. Samuti on ta kolm korda skoorinud liigamängudes, neist kaks väravat lõi ta möödunud nädalavahetusel St. Johnstone’i vastu. Loodame, et Ojamaa on lõpuks niisuguse hoo sisse saanud, et jääb oma hea mänguga silma mitmetele Briti saare meeskondadele.
Ent tee Motherwelli on olnud pikk ja keeruline: 2009. aastal liitus ta Derby County põhisatsiga, kus aga mänguaega ei saanud ning samal hooajal anti ta Stafford Rangersisse laenule. 2010. aastal liitus ta Saksamaa esiliigaklubi Aacheni Alemanniaga, kuid rohkem mänguaega sai ta duubli rivistuses, mis mängis viiendas liigas. Möödunud sügisel anti ta laenule Hollandi Sittardi Fortuna esiliiga meeskonnale ning pärast seda siirdus ta Soome klubisse RoPS.
Kes veel kandideeris?
Kas tippurühkija kategoorias jäi tennisistile napilt teine koht. Nimelt võitis mitmete päevalehtlaste südamed Australian Openil esimest korda põhiturniirile jõudnud Jürgen Zopp. Aga välja pakuti veel ka kohe esimesel laskesuusatamise MK-etapil esikolmekümnesse jõudnud Kadri Lehtlat ning iluuisutamise Euroopa meistrivõistlustel 14. koha saavutanud jäätantsijaid Irina Štorki ja Taavi Randa.
Parima noore valge särk
Rene Zahkna vallutas olümpiapjedestaali
Saavutus: võitis noorte olümpiamängudel Innsbruckis hõbemedali nii 7,5 km sprindis kui ka 10 km jälitussõidus.
Eestis on üldiselt kombeks, et suvemängudelt tullakse tagasi suurema medalisaagiga kui talimängudelt. Seekord tõestas Võru Biathloni esindaja Rene Zahkna vastupidist: tema suutis üllatuslikult lausa kahel korral pjedestaali vallutada.
Zahkna nimi ei ole laskesuusatamise ringkonnas võõras: Rene isa Hillar on võistelnud olümpiamängudel, ta on juhendanud Eesti koondist. Seega on hea nõu omast käest võtta. Renel on mitu eesmärki: õppida hästi, sportida tulemuslikult ning jätkata koostööd Tõnu Pääsukese ja Asko Saarepuuga. Kui kõik läheb soovitult, ei jää esimesed kaks suurt medalit noormehe ainsateks.
„Aitäh! Seda on küll väga meeldiv kuulda,” sõnas Zahkna tagasihoidlikult. „Jaanuarikuu on tõesti olnud meeldiv ja tunnustuserohke.”
Kes veel kandideeris?
Grete Šadeiko, kes püstitas viievõistluses 3988 punktiga uue isikliku rekordi.
Punane kaart
Tartu ülikooli korvpallurite pidutsemised ja meeskonna kehv sisekliima
Lõppenud kuul kurvastas kahtlemata kõige rohkem spordisõpru segased suhted ja tülid Eesti ühes paremas korvpallimeeskonnas, Tartu Ülikoolis. Spekulatsioonid mängijate pidutsemise üle, kehv sisekliima ning treeneri soovide ja uskumuste mittetunnistamine ei tee au ühelegi meeskonnale. Kahjuks vormusid pinged ka mitte just meelepäraseks tulemuseks platsil. Õnneks on kuu viimase päeva seisuga olukord muutumas: peatreeneri ameti võttis Indrek Visnapuult üle Gert Kullamäe, võit Balti liigas on kirjas ja küllap pani fännide karm vastukaja nii mõnegi mehe mõtlema, kas ta soovib ka tulevikus sportlane olla või mitte.
