www.japan-sumo.ru toimetaja Denis Isajevi küsimustele nõustus lahkelt vastama ainulaadne naine, teise põlvkonna Okami-san Matiko Kamatani, kes on Sadogatake-beya Oyakata (endine sekiwake Kotonowaka) abikaasa ja 53. yokodzuna Kotozakura tütar.

Küsimus: Kui palju on praegu Sadogatake-beyas maadlejaid? Mitme inimeste eest peate Te hoolt kandma?
Vastus:
Meie sumokoolis on praegu 36 rikishi’t (maadlejat), 2 gyoji’t (kohtuniku), 2 yobidashi’t (teadustajat), 2 tokoyama’t (juuksurit) ja 3 mänedžeri. Koos treener-juhendajatega on meid kokku 51.
K: See on väga suur kool!
V: Ma arvan, et suurim või äärmisel juhul suuruselt teine Jaapani Sumoliidus.
K: Okami-san, Te võite öelda, et olete sumoga tuttav hällist alates. Oli ju 53. yokozuna Kotozakura Teie isa.
V: Jah, minu sündides, oli mu isa rikishi. Kui olin kahe või kolme aastane, oli Sadogatake-beyas umbes 60 rikishit. Seega pea kaks korda rohkem kui praegu. Tõepoolest, sünnnist altes olen ma olnud ümbritsetud sumotoridest. Aga alguses mulle selline õhkkond ei meeldinud. Ma ei soovinud saada rikishi naiseks ning jääda kogu eluks beya seinte vahele. Seetõttu kolisin pärast gümnaasiumi lõpetamist Põhja-Ameerikasse ja õppisin kolm aastat USA ja Kanada ülikoolides.
K: Miks oli Teie jaoks elu oma isa sumokoolis väljakannatamatu?
V: Sünnist alates pidin ma praktilikselt igal hommikul nägema poolalasti mehi. See muutus mulle väljakannatamatuks. Ma ei tahtnud, et minuga korduks minu ema saatus. Ta kasvas ülesse ärimehe peres ning enne abiellumist polnud tal mingit pistmist sumoga. Saades alul rikishi naiseks ja seejärel Okami-san’iks, loobus mu ema täielikult endisest elust. Ta pidi hoolitsema noorte maadlejate, - isa õpilaste eest, säilitama häid suhteid Sadogatake-beya sponsoritega ja saatma mu isa reisidel. Koos noorema vennnaga veetsime palju aega oma vanavanematega ja tundsime vanemate tähelepanust suurt puudust. Otsustasin kindlalt, et suureks saades abiellun tavalise mehega ning kasvatan oma lapsi ise.
K: Mida Te Ameerikas õppisite?
V: Ma õppisin majandust ja kultuuriantropoloogiat. Ja kujutage ette, ookeani taga muutus minu suhtumine sumosse. Alatasa küsiti mult mu pere ja vanemate töö kohta ning järsku ma taipasin, et olles elanud ligi 20 aastat sumokoolis, ei teadnud ma paljudest kõige olulisematest asjadest midagi. Sageli jäin jänni kõige lihtsamatele küsimusele vastamisega. Kodunt kaugel olles mõistsin ma esmakordselt, et profisumo on üks väga huvitav nähtus.
K: Okami-san, vabandage mind otsekohese küsimuse pärast. Kas Te abiellusite sekitori Kotonowakaga armastusest või on see nö arvestuslik abielu?
V: Kui aus olla, siis nii seda kui teist. Mu abikaasa tuli Sadogatake-beyasse 14-aastaselt. Isa tõi ta Yamagata prefektuurist. Olin siis vaid 10-aastane. Kui ma kord Ameerikast koju tulin, kutsus isa mind enda juurde ja ütles: „Matiko, ma leidsin sulle abikaasa“. Tundub, et isa nägi temas juba siis oma mantlipärijat. Me abiellusime, kui ma Ameerikast päriseks koju naasin.
K: Milline rolli on Okami-san’il sumokoolis?
V: Loomulikult ei sekku ma treeningprotsessi. Minu ülesandeks on raamatupidamise korras hoidmine ja jälgimine, et maksud oleksid õigeaegset ja korrektset makstud. Ma pean hoolitsema noorte rikishide eest, aidates neil võidelda haiguste ja vigastustega. Annan neile ravimeid ja viin neid vajadusel haiglasse. Mitte asjata ei öelda, et Okami-san on rikishile teine ema. Kui Oyakatat pole kohal, hoian ma sidet meie kooli sponsoritega. Minu õlgadel on palju pisikesi, kuid väga tähtsaid kohustusi.
K: Kas Te jälgite rikishide toitumist, pidades arvestust kalorite üle?
V: Ei, kaloreid ma ei loe, kuid toidu püüan valida sellise, et see oleks tervislik ja kõigile maitseks.
K: Kas rikiside söögi (chanko-nabe) valmistamine ja ruumide koristamine toimub Teie juhendamisel?
V: Ei. Ka sellesse protsessi ma ei sekku. Sõltuvalt nende positsioonist ametlikus reitingutabelis (banzuke) on rikishidel väga selge ja täpne tööjaotus. Igaüks teab oma kohta ja igal grupil on oma juht. Kui ma püüaksin sellesse protsessi sekkuda, siis sellega ma vaid häiriksin olemasolevat hierarhiat. Üldiselt on meie koolis kombeks, et Okami-san jääb alati varju. Reeglina ma ei anna isegi intervjuusid (naeratab).
K: Olete näinud oma isa, eelmise Sadogatake-oyakata poolt läbiviidud treeninguid. Kas need erinesid väga praegustest treeningutest, mida juhib Teie abikaasa?
V: Praegu on teised ajad. Noored rikishid on muutunud palju haavatavamaks. Karmi sõna ja karjumise peale võivad nad solvuda. Aga kõik uustulnukad teavad, et on olemas kindlad reeglid, mida ei tohi rikkuda. Siinkohal tahan märkida, et viimastel aastatel pole meie koolist põgenenud ühtegi rikisit.
K: See on hämmastav! Teie arvates on selle põhjuseks Teie abikaasa pehme ja väga delikaatne juhendamine? Teistes beya’des tunnistatakse, et neil kohanevad umbes pooled uustulnukatest.
V: Ma ei ütleks, et mu mees on liiga pehme juhendaja. Treeningud on meil küllaltki karmid.
K: Kas ka Sadogatake-oyakata kasutas, enne keelustamist, bambusest keppe?
V: Mu abikaasa kasutas bambuskeppe, nagu seda tegi mu isagi, kuid mitte karistusvahendina, vaid abivahendina sportlaste jaoks, kes ei suutnud korralikult treeningusse sisseneda, et neid häälestada tõsisele tööle ja sellega vältida vigastusi.
K: Kas Te bashode ajal jälgite oma kooli rikishide heitlusi?
V: Ei, kuid muretsen väga nende pärast ja rõõmustan alati kui nad võidavad.

K: Teie peres on kasvamas poeg. Kas ka temast saab peagi sumotori?
V: Meie poeg, Masakatsu, on praegu 14-aastane. Ta on juba kodust lahkunud. Õpib Saitama prefektuuri üldhariduslikus koolis ja tegeleb seal sumoga.
K: Kas samas koolis, kus on õppinud paljud hiljem kuulsaks saanud sumotorid?
V: Jah, samas koolis.
K: Kas Masakatsu jätkab õpinguid ülikoolis või astub peale gümnaasiumi lõpetamist Sadogatake-beyasse?
V: Meie poeg lõpetab 2013 aasta märtsis üldharidusliku gümnaasiumi esimese astme. Kui ta soovib, jätkab õpinguid vanemas astmes, kuid ülikooli ei lähe Masakatsu kindlasti. Praegu on ta 182 cm pikk ja kaalub umbes 125 kg. Välimuse ja iseloomu poolest sarnaneb ta väga oma kuulsale vanavanaisale, kuid tal on veel lapse keha. Sadogatake-beyasse astub meie poeg kas kohe pärast gümnaasiumi madalama astme jõpetamist või 2016 aastal, mil ta lõpetab gümnaasiumi kõrgema astme. Ausalt öeldes ma kardan, et Masakatsu pole veel professionaalse sumo jaoks küps. Otsuse teeb ta aga ise.
K: Milliseid edusamme on Kotozakura pojapoeg ja Kotonowaka poeg teinud koolide vahelistel laste võistlustel?
V: Mitte eriti suuri. Jaapan koolinoote võistlustel ei jõudnud ta 1/16 finaalist kaugemale, kuid oluline on, et ta püüdis kõigest väest ning sai hea kogemuse.
K: Kas teie poeg pole kunagi tundnud puudust vanemlikust lähedusest ja hoolitsusest?
V: Kui ta veel väike oli, võtsin ma teda endaga kõikjale kaasa. Kui bashod toimusid Osakas ja Nagoyas, käis poeg nende linnade lasteaedades. Gümnaasiumisse astudes aga Masakatsu iseseisvus. Ta ütles, et võib üksi koju jääda ning olla seal pikka aega ilma vanemateta.
K: Kas otsuse saada rikishiks tegi teie poeg samuti iseseisvalt?
V: Jah, see on tema enda tahtmine. Sellise otsuse tegi ta viiendas klassis.
K: Kui teie poeg astub Sadogatake-beyasse, muutute Te tema jaoks emast Okami-saniks?
V: Jah. Siis peab ta minu poole pöörduma lausudes: "Okami-san."
K: Mis on Teie elus olulist peale sumo? Kas Teil jätkub veel millekski vaba aega?
V: Ma olen tegelenud ujumisega. Kui ma Bostonis õppisin, siis mängisin ülikooli võistkonnas lacrosse’d (kahvpall). Praegu jääb mul aga isegi uneks väga vähe aega.
K: Okami-san, pannes käe südamele, saate Te nüüd ausalt vastata, kas armastate sumot?
V: Ma armastan sumot väga! Kui ma poleks sumot armastanud, ei oleks ma abiellunud rikishiga. Okami-sani kohustustega toime tulek nõuab palju kannatlikkust. Sumot armastamata, ei saaks ma selles ilmas elada.
Suur tänu Teile siiraste vastuste eest!