Tõnu Endreksoni ema Heli: kui Tõnul on minnes hea tuju, siis tähendab see medalit

Endreksonide kodus Pärnus pauguvad šampusepudelite korgid, laual on värskelt küpsetatud õunakook ja suur kommikarp. Enne starti oli ostetud hõbedane šampusepudel. Medalivärviga see seekord küll kokku ei lähe, kuid tähistamiseks sobib sellegipoolest.

"Ma enne starti vaatasin küll, et ega sealt midagi ei tule. Poistel olid nii hapud näod," ütleb Tõnu Endreksoni isa Elmo. Sellegipoolest on medal olemas. Ema Heli ütleb, et medalile lisab väärtust seegi, et tegu oli Eesti esimese medaliga Rio mängudelt. "Kihvt tunne on," ütleb ta.

Pool tundi pärast võistluse lõppu ei ole vanemad Tõnu veel medali puhul õnnitleda jõudnud. "Ta ise helistab," ütleb ema Heli. Nii nagu ikka. Medal ei tule siia koju ju esimest korda.

Vanemad usuvad, et see olümpia ei jää Tõnu jaoks viimaseks. Medalikomplekti ju seni veel kokku saadud pole. Tõnu vanemad on suured olümpiafännid, koos on ära vaadatud kõik senised võistlused ja vaadatakse ka edasised.

"Ma olin hommikul nii närvis," ütleb ema Heli. "Mitte midagi ei suutnud teha, ainult õue pühkisin puhtaks," kirjeldab ta. Ka sõitu vaatas Heli pea käte vahel.

"Ei julgenudki enne finišit pilku tõsta," ütleb ta. Sellegipoolest olid nii isa Elmo kui ema Heli medalis kindlad juba enne sõitu.

Ema räägib, et kui Tõnu läheb kodust ära hea tujuga on ka medal kindel. "Aga kui küsid, kuidas läheb ja ta ütleb, et normaalselt, siis ei tule ka sealt midagi," ütleb ta. Seekord läks Tõnu kodunt välja hea tujuga ja nüüd on põhjust tähistada.

Juba astuvad Endreksonide koju sisse esimesed külalised, telefon on õnnitlussõnumitest ja -kõnedest punane, jätkub kallistusi ja rõõmu. Endreksonid ütlevad, et ka Tõnu pojad on lubanud sõudma minna. "Loodame, et see viimaseks medaliks ei jää," on isa Elmo lootusrikas.