Etiooplanna Almaz Ayana võttis 1993. aastast hiinlannale Junxia Wangile kuulunud kurikuulsast „kilpkonnavere maailmarekordist” 29.31,78 maha koguni 14,33 sekundit. Neli (!) naist tungisid kõigi aegade tabeli esiviisikusse. Selles jooksus sündisid Etioopia, Keenia, USA, Rootsi, Burundi, Kreeka, Kõrgõzstani ja Usbekistani rekordid. 35 lõpetajast ainult 12 ei teinud isiklikku rekordit või hooaja tippmarki.

Lõuna-Aafrika Vabariigi sprinter Wayde van Niekerk ajaloo prügikasti Michael Johnsoni 1999. aastal joostud 400 meetri maailmarekordi 43,18. Ta kärpis kaheksandal rajal joostes maailmamarki 15 ja isiklikku rekordit 45 sajandiku võrra ja pani Johnsoni ahhetama. Nii võimsad ajad on vandenõuteoreetikud pannud suisa spekuleerima sel teemal, kas Rio Olümpiastaadion ei või mitte ettenähtust veidi lühem olla. Eesti Päevaleht arutles sel teemal põgusalt ka kergejõustikuliidu presidendi Erich Teigamägiga, tema sisuliselt välistas selle võimaluse, kuna olümpia võistluspaik läbib karmi kontrolli.

Ka 400 meetri tõkkejooksu finaal kujunes rekordite rohkeks. Kevin Youngi maailmarekordile lähedale ei jõutud, kuid seitsmest startinust neli parandasid rahvusrekordeid – uuenesid Keenia, Türgi, Iirimaa ja Eesti rekordid. Rasmus Mägi mingeid üleloomulikke seletusi ei usu, tema arvates on kõik märksa lihtsam. „Kui ajakirjanikele antaks neli aastat, et valmistuda ühe tõeliselt hea loo kirjutamiseks, siis kindlasti see ka juhtuks. Sama asi on sportlaste puhul. Üks asi on rada. Kindlasti on siinne rada hea ja vastab igati suurvõistluste standardile. Aga eelkõige on see aastatepikkune töö ja valmistumine selleks hetkeks. Sellises atmosfääris on sajandikke lihtsam maha võtta kui tavalisel võistlusel,“ selgitas Mägi.