Kanada võrkpallur: olen Eesti päritolu üle uhke!

Kanadat esindava rannavõrkpalluri Kristina Väljase vanavanemad on pärit Hiiumaalt ja Saaremaalt.

Eesti juurtega Kanada murdmaasuusataja Len Väljas on meie spordisõbrale üsna tuntud. Nüüd on aeg tutvuda tema 29-aastase õe Kristinaga, kes sai Rio de Janeiro olümpiaturniiril paarilise Jamie Broderiga üheksanda koha.

Saame Kristinaga kokku Starbucksi kohvikus. „Mulle meeldib kohv ja Starbucks, aga meeldib avastada ka väikekohvikuid. Naudin meeleldi head espressot,” räägib 188-sentimeetrine Kristina inglise keeles.

Tegelikult oskab ta eesti keelt ka. „Soovin, et räägiksin paremini eesti keelt,” lausub Väljas, ikka inglise keeles, kuid veidi hiljem läheb sujuvalt üle vanavanemate emakeelele. Veidi kobavalt, aga sisuliselt aktsendita: „Räägin eesti keelt natukene. Saan aru, kui midagi kuulen. Rääkisin ise hästi, kui olin väga noor. Aga nüüd ei ole harjunud, unustasin palju sõnu ja grammar on nii bad. Oh god!”

Vaino Väljase sugulane

Kristina ja Leni isa vanemad sündisid Hiiumaal ja emapoolne vanaema Saaremaal. Too lahkus ammuilma Rootsi ja abiellus seal. Kristina sai keeleteadmisi Toronto eesti koolis, kus teisipäeviti teiste välis­eestlastega sõnu ja grammatikat õpiti. Eestis on ta käinud kaks korda. „Neljaselt, 1991. aastal, enne Eesti iseseisvumist. Ja siis 16-aastaselt. Mul on Eestis ema nõbu ja veel mõned sugulased. Ka Vaino Väljas on meiega mingit liini pidi seotud,” jutustab Kristina, kinnitades, et on päritolu üle väga uhke ja võimaluse korral suhtleb alati eestlastega.

"Rääkisin ise hästi, kui olin väga noor. Aga nüüd ei ole harjunud, unustasin palju sõnu ja grammar on nii bad. Oh god!”

Näiteks kasutas ta olümpiaküla kohvikus võimalust teha pilti kolmikõdede Luikedega. Kahjuks oli Luikedest kohal kaks kolmandikku. „Nad on täiesti ühesugused, üksnes soengud olid veidi erinevad,” ütleb rannavolle tippu kuuluv Kristina. Rios käisid olümpiamelust osa saamas ka vennas Len ning vanemad Marianne ja Peter, kes sattusid jalutades kohtuma meie pronksmedali võitnud neljapaadi liikmetega.

Vahepeal on meiega kohvikus ühinenud Kristina treenerist elukaaslane John May. „Sina ju tead, et ma olen oma päritolu üle uhke? Kui nägin bussiaknast Eesti dressi, ütlesin: John, sa pead maha minema ja tere ütlema. Nii ta tegigi. Tuli välja, et see oli üks kergejõustikutreener. Rääkisime veidi juttu ja nad andsid mulle Eesti rinnamärgi,” kõneleb Kristina.

Treener on mänginud ta elus igas mõttes väga suurt rolli, tegelikult on kogu Väljase karjäär omapärane. Ta alustas saalivõrkpalliga alles 16-aastaselt. Rannavollest ei teadnud midagi enne, kui keskkooli võistkonna treener ütles Kristinale, et ta pole tiimi saamiseks piisavalt hea ja soovitas rannas oskusi lihvida. „Olingi halb!” muheleb Kristina, kes praegu võiks taseme poolest vabalt mängida ka Kanada saalikoondises.

Ootas olümpiast rohkemat

Kristina armus rannavõrkpalli jäägitult ja proovis pärast keskkooli lõpetamist tulutult eri partneritega läbi lüüa. Nelja aasta eest alustas koostööd Jamiega. Algus oli kohutav: esimesel aastal kaotati sisuliselt kõik mängud ega jõutud MK-sarjas kordagi põhiturniirile. 2013. aastal hakkas John neid juhendama ja juba esimene Kontinentaalkarika etapp võideti. Mullu triumfeeriti esimese Kanada naispaarina MK-etapil.

Kuidas selline pööre võimalik on?

„John, kuidas see võimalik on?” suunab Kristina küsimuse kallimale.

„Nad mõistsid, et suudavad võita. Sa ei saa kellelegi enesekindlust anda, saad üksnes aidata leida seda enda seest. Ja seda nad tegidki,” filosofeerib John.

„Ta uskus meisse!” täiendab Kristina. Olümpial tuli 1/8-finaalis teiselt Kanada paarilt vastu võtta 0 : 2 kaotus. „Olen pettunud. Tean, et suudame rohkemat. Ma ei ole rahul, sest oleme viimased neli aastat töötanud medali nimel. Kavatsen kindlasti minna ka järgmisele olümpiale.”

Väljase kallim vs. Kais ja Vesik

Kristina Väljase treenerist elukaaslane John May on Kanada võrkpallis tunnustatud treener.

Aastatel 2000–2004 treenis May Kanada tipp-paari Mark Heese – John Child. Atlantas pronksile tulnud paar võitles kaheksa aastat hiljem Eesti duoga Kristjan Kais – Rivo Vesik koha eest Ateena olümpial. Lõpuks murdsid kanadalased valitute sekka, eestlased pidid olümpiadebüüti neli aastat ootama.

„Jah, mina olin siis see paha kutt,” muheleb May. Eesti rannavõrkpalliga on ta küllalt hästi kursis. „Vennad Kaisid oli hea tiim, hoidsime neil alati silma peal. Hiljem mängis Vesik ühe noore kutiga (Kristo Kollo – M. R.), kes oli väga tugev. Füüsiliselt oli ta tõesti hea, panin seda tähele, ta võib veel kuskile jõuda.”