35 000-dollariline panus tõi pokkeriäss Jorgensenile poksimatši võidu
Theo, palju õnne Team PokerStars Pro meeskonda saamise puhul. Mida see sinu jaoks üldse tähendab?
Tunne on fantastiline. Sellisesse võistkonda kutsumine on suur au. Minu jaoks toob see kaasa varasemast oluliselt rohkem reisimist ja mõne täiendava turniiri, mida muidu poleks ilmselt mänginud.
Kui palju sa neil päevil üldse pokkerit mängid?
10 aastat tagasi mängisin iga nädal. Nüüd võtan aeg-ajalt väga pikki pause ja ei mängi mõnikord isegi kuid. Kui 6-7 aastat tagasi poleks ma kunagi nii pikka vahet sisse teinud, siis nüüd on asjad pisut teisiti - mul on abikaasa ja kaks last ning ka nemad võtavad oma aja. Olen saanud vanemaks ja mängin täna vähem aga intensiivsemalt.
Osalesid Eestis esimesel PokerStars Baltic Festivalil highroller turniiri. Kuidas sulle Tallinn meeldis?
Pagan, see linn meeldib mulle. Olin toona Eestis esimest korda ja tulen kindlasti tagasi. Tahtsin ka sel suvel Tallinna turniirist osa võtta, kuid sama aja peale sattus üks perekondlik sündmus. Ma ei oskagi täpselt sõnastada, mis mulle selle linna juures meeldib, aga lend sinna kestab vaid tund aega, miski pole liiga kallis, Swissotel (turniiri toimumispaik - toim.) on üks paremaid hotelle, kus olen olnud ja Tallinna vanalinn on lihtsalt jumalik.
Kas tead ka mõnda Eesti pokkerimängijat?
Hahaa - Ville Wahlbeck (Tallinnas resideeruv Soome pokkeriproff - toim.) - hetkel on ta ju eestlane. Aga tegelikult kahjuks ei tea.
Lisaks maailma pokkeriturnee Pariisi etapi võidule olid ka pokkeri MMil (WSOP) liider, kuid langesid 30.-ndana välja. Kas see jäi kripeldama ka?
Mul on kahju ainult sellest, et ma seda viimast kätt ei suutnud võita (äss-kõrgest flopist pani Theo ületõste peale kõik žetoonid mängu ässa ja kuningaga vastase masti ostuga ässa ja emanda vastu, neljanda kaardina tuli lauale emand, mis taanlasele kaotuse tõi - toim.). Selliste otsustavate käte puhul küsid esmalt iseendalt, kas mängisid hästi ja nii nagu selles olukorras pidi mängima. Seejärel arutad oma sõpradega või mängijatega, keda kõige rohkem austad. Mina rääkisin Johnny Loddeni, William Thorsoni ja Gus Hanseniga. Halvim tunne on siis, kui saad teada, et mängisid kätt valesti. Õnneks ei mõistnud ka teised mu otsust hukka, nii et kahetseda pole midagi.
Mida on selleks vaja, et pokkeris saada selliseid tulemusi, nagu sinul on viimasest aastast ette näidata?
Väga keeruline küsimus. Pokker sisaldab palju variatsiooni. Mu tänavused head tulemused võivad jätkuda veelgi suurepärasema 2011. aastaga, ent on võimalik, et te ei näe mind üheski finaallauas mitme järgmise aasta jooksul. Mulle on viimasel ajal edu toonud see, et osalen väga kallitel turniiridel, kus on palju internetist kvalifitseerujaid - nõrgemaid mängijaid, kelle jaoks on need turniirid tegelikult liiga kallid. Mängijad ei tunne ennast kõige mugavamalt, loen neid sellevõrra kergemini ning sunnin neid suurte panustega ka väga headest kaartidest loobuma.
Kui võtta näiteks WSOP, mille osalustasu on 10 000 dollarit ja kus on terve rida kõigest 500 dollari eest võistlusele pääsenuid, on minu jaoks esimene päev kõige keerulisem, sest siis tunnevad mängijad, et nad ei ole veel midagi saavutanud. Edasi tekib kõigil juba tunne, et nad on nüüd auhinnarahadele lähedal, ei taheta mingi hinna eest välja kukkumisega riskida ja tehakse ka ülisuuri folde. Hea mängija tunneb aga ära, kui vastane on nõrk ja paneb ta proovile. Minu jaoks töötas see vähemalt fantastiliselt.
Millise strateegiaga läksid mängima Barcelona EPT-d?
Minu strateegia on alati samasugune. Turniiri alguses mängin väga vähe ja ainult tõesti häid käsi. Nii et algus - turniiri esimesed umbes kuus tundi - on üpris igavad. Selline mäng kestab seni, kuni olen oma vastastest sotti saanud ja alles seejärel hakkan rohkem kätes osalema ja vastastel tuvastatud nõrkusi ära kasutama. Minu eesmärk on alati olnud aga esimene võistluspäev üle elada - päris mäng läheb lahti alles teisel päeval.
Oled üks hinnatumaid Taani mängijaid. Keda enda jaoks eeskujuks pead?
Mul vist polegi ühtegi iidolit. Hakkasin elukutseliselt pokkerit mängima 1999. aastal ehk juba enne, kui pokker televisiooni vahendusel massideni jõudis. Oleksin tol ajal küll tahtnud Doyle Brunsoni eeskujul mitmekordseks WSOP tšempioniks saada, aga ma polnud teda kunagi mängimas näinud ja ei saanud seetõttu teda otseselt eeskujuks pidada. Mõni aeg hiljem, kui pokker oli juba ekraanidele jõudnud, võitis mu sõber Gus Hansen ära maailma pokkeriturnee etapi, kuid päris iidol ta minu jaoks pole.
Eelmisel hooajal Kopenhaageni EPT etapi ajal võitsid sa sõpra Gusi poksimatšis. Mis kõige selle taga oli?
Kõik sai alguse squashist, kus ma Gusile näpunäiteid jagasin. Ta on tennises väga tugev, olnud isegi Taani noorte tennise meister, aga squashi polnud ta mänginud ja arvas, et ka selles mängus ei leidu talle vastast. Me oleme alati kõiges võistelnud raha peale ja alustasime samamoodi ka squashiga. Kuna ta polnud varem mänginud, andsin 9 punktini peetavas matšis talle 6 punkti ette.
Tema muidugi arvas, et sellise kingituse järel võidab ta imelihtsalt, kuid mul õnnestus kogemus maksma panna ja võitsin korraliku lõõbi saatel esimese mängu 9:6, teise mängu 9:7, siis jälle 9:6 ning lõpuks 9:8. Kõige selle juures lõi Gus puruks neli reketit.
Pärast seda korda läks ta aga aina paremaks ning nüüd mängib lausa liigamänge. Lõpuks andis ta juba mulle 6 punkti ette ja kui ma kaotasin, hakkas ta mind võidurõõmsalt rusikatega togima. See nägi nii tobe välja ja ma ütlesin, et kui tahad poksiringi minna, siis nii olgu. Kihlvedu oli sõlmitud juba enne duši alla jõudmist - poksimatš 7 kuu pärast ja kaotaja maksab võitjale 35 000 dollarit.
Kui pokkeri kohta väidetakse, et tegemist ei ole hasartmängu vaid kaalutletud panustamisega, siis kuidas on lood selliste kihlvedudega?
Pokker jääb oma olemuselt tõepoolest hasartmängust kaugele, kuid paljud elukutselised pokkerimängijad võtavad panustamise harjumuse töölt kaasa. Väiksemate summade peale tehtavate kihlvedude puhul on eesmärk meelelahutus, sest kui raha on mängus, on kõik hoopis lõbusam. Suure panusega kihlveo sõlmin ma aga ainult siis, kui mul on eelis.
Sama asi oli ka Gusi poksimatši panusega. See polnud lihtsalt lõbu pärast tehtud kihlvedu. Pidasin end tõepoolest favoriidiks ja mul oli kindel taktika hoida panus “kõigest” 35 000 dollari peal. Gus on üldiselt nii heas vormis, et kui ta oleks alustanud treenimist samal päeval kui mina, oleks ta mu kindlalt põrmustanud. Seega pidi panus olema piisavalt väike, et tal motivatsiooni ei tekiks, ning samaaegselt piisavalt suur, et ma ise seda tõsiselt võtaksin.
Seega pole hasartmängu paralleel ka selliste kihlvedude puhul kohane, sest kui summad lähevad suureks, peab mul panuse vastu võtmiseks olema kindel eelis. Samamoodi ei mängi ma kunagi loteriid, kasiinomänge või muud sellist, kuna ma pole neis favoriit.
Kas võib siis öelda, et pokker on sama palju hasartmäng kui squash või poks?
Iga pokkerijagumine koosneb paljudest pisikestest panustest, kus ma vean igal korral vastasega tinglikult kihla, et ta ei saa selles jagumises minust paremat kombinatsiooni. Iga sellise kihlveo taga on aga tõsine mõttetöö.
