“Minu jaoks tundus olümpiamängudel osalemine lapsena ebareaalse unistusena. Nüüd sai see tõeks,“ tõdes Alusalu pärast staadionile marssimist Delfile. “Kui värava ees seisin ja staadionile hakkasin marssima, siis oli päris võimas tunne.“

Kui paljud staadionile kogunenud inimesed kurtsid külma üle, siis lippu kandnud Alusalu selle pärast muretsema ei pidanud. “Mul oli tõesti väga palav. Ei teagi, kas see oli lipu kandmise pärast või millestki muust. Kogu protsess oli minu jaoks väga suur au,“ rääkis ta. “Ma tõesti üritasin endast parimat anda. Kõik ikka hirmutasid, et lipp ei tohi keerdu minna ja tohib ainult vaikselt liigutada. Kohati oli aga tuul ja seejärel jälle ei olnud. Eks kõik tiimikaaslased olid suured nõuandjad.“

Kui inimesed näevad sportlasi ainult staadionile marssimas, siis tegelikkuses on nende tööpäev väga pikk. “Kõik eelnev protseduur oli päris õudne. Esmalt sõitsime bussiga tund aega. Olime mitmetes ummikutes. Seejärel ootasime ühe tunni ühes külas. Seejärel ootasime värava taga rivis umbes tunni. Minu jaoks on kogu asi kestnud juba üle nelja tunni,“ sõnas Alusalu, kui avatseremoonia lõpuni oli jäänud veel umbes pool tundi.