Igaüks, kes läbinud Tartu maratoni, on väärt olümpiakohta, kui vaadata seda, mis toimus Pyeongchangi olümpia lühikeste vabatehnikasõitudel pärast seda, kui suusatajad olid finišisse jõudnud. Täielik komejant.

Publik vaatab seda, kuidas esinejad – paljusid sportlasteks nimetada oleks sportlaste solvamine – ukerdavad, kukuvad, teevad naljakaid liigutusi ja on finišisse jõudes maru õnnelikud, et ellu jäid.

Milleks säärane tsirkus? Kellele? Õige vastus: ROK-ile, kes saab linnukesi kirja ning lumel ukerdajatele, kellele tehakse välja kahenädalane puhkus Pyeongchangis.

Peab arvestama, et nood komödiandid saavad olümpiakoha nende arvelt, kes võtavad sporti tõsiselt, olgugi, et jäävad viimaste sekka. Kas ei vääriks nemad aastatepikkuse pingutuse eest võimalust olümpiamängudel proovile panna. Aga ei, eelistatakse tüüpe, kes näevad lund esimest korda elus.

Teisalt taas... Nüüd kehtib vähemalt mingile osale olümpiadeviis: tähtis pole võit, vaid osavõtt.

On veel üks nüanss: ROK raporteeris, et Pyeongchangis osaleb rekordiliselt kaheksa Aafrika riiki. Tegelikult pole mustal mandril hakatud talisporti harrastama, vaid see kõik on petukaup. Sportlased on Aafrikast pärit või maailmajaoga seotud, aga ei enamat. Nagu ka mitmed Aasia sportlased, kel on Aasiaga vähe pistmist.

Ghana skeletonisõitja Akwasi Frimpong liikus Hollandi kaudu USA-sse, kui oli kaheksane. Ja nii edasi... Mängudel võistlevad kaks Kanada, Austria, Itaalia ja Prantsusmaa mäesuusatajad, kes esindavad Marokot, Eritread, Keeniat, Togot ja Madagaskarit, Kanada kiirusisutaja, kes võistleb Singapuri lipu all. LAV-i suusataja elab ja õpib USA-s, tema Ecuadori ametivend paikneb püsivalt Austraalias...

Äkki peaks eestlasedki, kes pisut talisporti teevad, pisut sugupuud uurima. Mõni kindlasti leiab juured kuskilt kaugemalt ning läbirääkimiste järel tolle riigiga võiks samuti olümpiale pürgida.