Pärast Berliini lähedal Kienbaumis olümpiamängudeks valmistumist laupäeval Londonisse jõudnud ning esmaspäeval teises kvalifikatsioonigrupis koos Gerd Kanteriga võistlev Harting tunnistas ajakirja Spiegel olümpiaerinumbris muuhulgas, et teda on vaevanud depressioon, et ta ei tunne end õnnelikuna, on kaotanud sõpru ja kannatanud paranoia käes. "Vahel on mul tunne, et ei suuda enam," tunnistas ta.

Maailma hooaja edetabelijuht ja värske Euroopa meister pihtis, et pidevad vigastused, sõpradepuudus, kauaaegsest tüdruksõbrast lahkuminek ja hingelised probleemid tekitasid temas eelmise aasta lõpus "haavatava ja õrna tunde, mis oli kohutav avastus".

"Kui ma medalita jään, ei suudaks ma seda kõike enam taluda. Vajan olümpiakulda, et kõiki neid negatiivseid asju oma elust välja pühkida, et mitte murduda. Vajan kulda, et mitte lootust kaotada," rääkis nelja aasta eest Pekingis oma esimesel olümpial neljandaks jäänud sakslane, kes tänavu esmakordselt võistlustel 70 meetri joone alistas.

Harting kirjeldas teda vaevanud paranoiat: "On olnud hetki, kus kõnnin läbi pargi ja tunnen, et kõik inimesed tahavad mind maha lasta."

Samuti üksindusest: "Kui ma mõtlen, mida see võimalik olümpiamedal mulle maksma on läinud, siis vastus on – sõbrad."

Samas ei tasu unustada, et Harting on suurvõistluste eel varemgi vigastuste või kehva vormi kohta ootamatuid avaldusi teinud, seejärel aga areenil konkurendid paika pannud.

"Ta teab täpselt, mida räägib. Olümpiaeelsetel nädalatel on ta andnud palju intervjuusid, kurtnud ka rahapuuduse ja spordisüsteemi üle," kommenteeris artiklit Delfile üks saksa kergejõustikuajakirjanik.