DELFI TOP: Eesti taliolümpiaajaloo meeldejäävamad hetked - 5. koht
Tutvustame neid teile kuni olümpia avapäevani 7. veebruarini "alt üles" põhimõttel – nii, et võitja selgub Sotši mängude avapäeval, 7. veebruaril.
Kui seni meenutasime alates möödunud kolmapäevast korraga kolme sündmust, siis alates tänasest kuni reedeni on luubi all üks triumf korraga.
Senine edetabel
20. Krista Lepiku 11. koht Albertville’i (1992) olümpia 15 km laskesuusatamises
19. Aivo Udras 20 km laskesuusatamises Lillehammeris (1994) enne viimast laskmist kuues
18. Eesti murdmaasuusatamise teatemeeskonna kaheksas koht Torinos (2006)
17. Kristina Šmigun Salt Lake Citys (2002) kaks korda esikaheksas
16. Eesti püsib Salt Lake City (2002) 4 x 10 km teatesõidus 20 kilomeetrit esinelikus
15. Anti Saarepuu suusasprindi 8. koht Torinos (2006)
14. Allar Levandi kuues koht Albertville (1992) kahevõistluses
13. Andrus Veerpalu kuues Vancouveri (2010) 50 km klassika ühisstardis
12. Ago Markvardti viies koht Lillehammeri (1994) kahevõistluses
11. Eesti kahevõistlusmeeskonna neljas koht Lillehammeri (1994) kahevõistluses
10. Albertville’i (1992) olümpiamängude avamine
9. Jaak Mae kuues ja Andrus Veerpalu kaheksas Nagano (1998) 10 km klassikas
8. Andrus Veerpalu hõbe 50 km klassikadistantsil Salt Lake Citys (2002)
7. Kristina Šmiguni hõbe 10 km vabatehnikas Vancouveris (2010)
6. Allar Levandi pronks kahevõistluses Calgarys (1988)
5. koht - Kristina Šmiguni kuld Torino olümpia (2006) 10 km klassikasõidus
Šmiguni peamine eesmärk enne olümpiat oli just medal klassikatehnikas. Seda kulda ihkas ta rohkemgi kui 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidu esikohta. Ent nüüd oli eesmärk juba teise kullaga täidetud ning emotsioon seetõttu väiksem. Nii Kristinal endal kui ka fännidel. See kuld oli ka määrdemeistrite suur võit, sest paljud määrdega alt läinud rivaalid põrusid.
Suuskade ettevalmistamine oli sel 16. veebruaril määrdemeestele paras pähkel, sest ülejäänud kahe nädala jooksul oli taevas säranud ainult päike. Võistluspäeva hommikul oli aga taevas Alpides hall ja suusastaadionil sadas vihma.
Olümpiaraamatu vahendusel saame teada, et Pragelato suusastaadionist kaheksa kilomeetri kaugusel Sestriere olümpiakülas elavad määrdemehed asutasid end tööle juba kell neli öösel. Siis, kui Kristina veel suusastaadioni naabruses magusat und magas.
"Kui kristina kella üheksa paiku staadionile jõuab, on talle ette valmistatud tosin paari suuski. Seda on tavaliste oludega võrreldes meeletult palju. Valiku teeb Kristina kaheksa paari hulgast," kirjutab Risto Berendson olümpiaraamatus.
"Viiv enne stardialasse sisenemist tuleb ähmis Kristina varem norralaste heaks töötanud, nüüd Šmiguni tiimi liikme, Liechtensteini suusataja Marcus Hasleri venna Michael Hasleri juurde ja ütleb, et suusad just väga hästi ei libise.
Hasler teab, et see on tüüpiline närvilise sportlase reaktsioon, võtab suusad, keerab Kristinale selja ja teeb näo, nagu määriks neid. Ning ulatab suusad samasugustena rahulolevale Kristinale tagasi."
Et ta on just saanud kahekordseks olümpiavõitjaks, ei jõudnudki Kristinale kohe finišijoone ületades kohale. Olümpiaraamat kirjeldab neid hetki eredalt: "Lõpujoone ületanud, heidab Kristina hetkeks pilgu publikule ja vajub lumele selili. Hingeldab paarkümmend sekundit ja ajab end püsti. Kuigi staadionidiktor kuulutab lõpukilomeetrite vaheaegu teades, et Kristina Šmigun on olümpiavõitja, jääb eestlanna rahulikuks.
Haarab oma suusad ja sammub väikesesse telki riietuma. Seal jõuab Kristinagi teadvusse, et võitja on tema. Seda märgib telgisisemusest kostev juubeldav huilgamine. Hetk hiljem astub Kristina telgist välja juba olümpiavõitjana - tõstab suusad taeva poole ja triumfeerib. Esimesed soojad kallistused saavad EOK pressišeff Sven Sommer ja massöör Meelis Albert. Ning seejärel embab Kristina kaua ja soojalt olümpiale samuti suurte lootustega tulnud sakslanna Claudia Künzelit, oma lapseootel õe Katrini poiss-sõbra vennanaist. Ning asub intervjuusid jagama."
"Tulin olümpiale kõige suurema sooviga – võita 10 km klassikasõit,” vahendab 17. veebruari Eesti Päevaleht Šmiguni võitjaintervjuud. "See oli meeletu väljakutse, olen alati tahtnud olla parim just klassikasõidus. Küll sain kehvad suusad, küll jäi vaim nõrgaks. Sain selle, mida tahtsin. Teine kuld on esimesest kallim. Olen väga õnnelik."
