Lõbutüdrukuna töötanud endine USA kergejõustiklane: seks oli ainus asi, millest mõelda suutsin
"Kannatasin ülikoolis söömishäirete all ja mul olid enesetapumõtted, üritasin isegi ennast ära tappa. Võistlustel kannatasin tõsise ärevuse all. Kuid hoidsin seda kõike endas, üritasin peituda täiusliku Midwesterni tüdruku fassaadi taha, olla tugev ja võimekas," rääkis 1992., 1996. ja 2000. aasta olümpial osalenud naine.
"Ma võitsin palju, kuid hakkasin suurtel võistlustel lämbuma. Ma ei teadnud, miks, ja see näris mind. Mu keha lihtsalt tõmbus jooksude lõpus pingesse. Nagu oleks jooksnud, klaver seljas. Sydney olümpia 1500 meetri finaalis kukkusin ma meelega, olles favoriit. Teadsin 50 meetrit enne lõppu, et ma ei saa medalit. Seda oli lihtsam seedida kui ebaõnnestumist. Tahtsin seda võitu nii väga oma perekonna jaoks, et nad mu venna Dani aastatagusest enesetapust üle saaks."
"Uskumatu, et ma ei mõelnud kunagi, et mul endal võiks olla mõni mentaalne haigus," jätkas ta.
2005. aastal sai Hamilton emaks. "Arvasin, et laps on minu väljapääs. See oli minu vabandus, ma ei jõudnud ära oodata, millal emaks saan. Arvasin, et saan lapse, võib-olla kaks, ja elan oma täiuslikus õnnes edasi. Aga nii ei läinud. Kuid hiljem pärast oma ilusa tütre saamist olin jälle mustas kohas."
"Teadsin vaid, et pean oma tütre pärast elust kinni hoidma. Ma ei saanud loobuda. Mul ei olnud jooksmiseks motivatsiooni. Ma otsustasin, et tahan autoga teelt välja sõita, vastu puud. Tahtsin selle piina lihtsalt lõpetada. Õnneks mõtlesin siis jälle tütre peale ja suutsin need soovid tagasi suruda, jõudsin koju ja rääkisin sellest oma abikaasale."
"Peagi sain arsti juurde ja mul diagnoositi sünnitusjärgne depressioon, mulle kirjutati välja antidepressandid ning mu seisund paranes. Aastad möödusid. Ma sain hakkama, kuid hakkasin märkama kõrvalmõjusid. Ma läksin paksuks, motivatsioon kadus. Jätsin rohu võtmise, mis mind enam-vähem stabiilsena hoidis, pooleli."
Reisid Las Vegasesse ja tabudega elu
"Arst kirjutas mulle teised antidepressandid. Need hakkasid kohe mõjuma. Tundsin end suurepäraselt. Isegi rohkem kui suurepäraselt. Ma tahtsin elada. Mu fantaasiad said nüüd reaalsuseks."
"Lähenes meie 20. pulma-aastapäev. Kohane oleks minna linna välja sööma võib-olla? Mitte minu jaoks. Ma tahtsin minna Vegasesse, lennukist välja hüpata, palgata eskordi, teha kolmekat. Mul oli terve nimekiri asjadest, mida ma arvasin, et ma kunagi ei tee. Aga ma tahtsin neid nüüd!"
"Langevarjuhüpe oli imeline, ma poleks seda varem kunagi julgenud teha. Siis kolmekas - see oli elumuutev. Ma olin uus naine. Kuidas ma selleta varem elada sain? See oli vabadus! Ma tahtsin seksi. See oli ainus, millest ma mõelda suutsin. Ma küsisin ja sain ka loa ringi tõmmata. Proovisime nö avatud suhet. Lahutus ei tulnud kõne alla - seda meie tütre ja mu töö pärast."
"Järgmise kuue kuu jooksul tegin omal käel paar reisi Las Vegasesse. Alguses kohtusin meeseskortidega, siis kohtusin meestega kasiino baarides, võtsin seksi eest kingitusi vastu. Ja siis lõi tuluke põlema - ma ei pea ju eskorti palkama, kui võin ise eskort olla."
"Mõne kuu pärast olin ma Vegases number kaks eskorttüdruk (jah, seal tehakse tõesti edetabeleid), ja maailma edetabelis kümnes. Ma polnud kunagi varem nii õnnelik ja elus olnud. Esimest korda elus olin iseseisev, võisin enda eest hoolitseda. Mulle meeldisid tabud, riskimine, väike oht, mis sellega kaasnes, ning ma pidin alati sammukese edasi minema. Seda ei olnud kunagi piisavalt."
"Raha tekitas sõltuvust, kuid see polnud käimalükkav jõud. See oli see põnevus, risk, tabu, tähelepanu, võim, seks. Kogu selle aja kaitses mind mu raevunud abikaasa Mark - kaitses mu reputatsiooni, kasvatas meie last, hoidis mu kinnisvaraäri üleval, kui mina olin täiesti kontrolli alt väljas."
Klient rääkis meediale
"Aasta pärast eskordielu algust rääkis üks klientidest mu sisse. Tabloidmeedia rääkis mu tegemistest kogu maailmale. Enesetapumõtted trügisid pähe tagasi, maailm mu ümber vajus kokku. Arvasin, et abikaasa jätab mu maha, võtab mu lapse, mu vanemad ja sõbrad hülgavad mu. Et neid suhteid päästa, tundsin kohustust veelkord abi otsida."
"Lõpuks pärast kuudepikkust eitamist hakkasin tundma, et minuga on midagi viga. Külastasin esimest korda elus psühhiaatrit. Üritasin teda ninapidi vedada, et ma olen korras, et ma võin sellise eluga jätkata. Aga mõne nädala pärast diagnoositi mul bipolaarne häire. Arst arvas, et maaniani viisid mind poolteist aastat võetud antidepressandid. Algas paranemisprotsess, aeglane, mitmete kivide ja kändudega teel."
"Abikaasa ei jätnud mind ega võtnud mu tütart mult ära. Mu vanemad ei saanud aru, miks, aga nad jäid mu kõrvale, armastasid mind nii, nagu oskasid. Sõbrad hülgasid mind, kuid paljud neist siiski jäid. Mul oli ka kergejõustikumaailmas mõningane toetus, kuid mõned arvasid, et ma olen meie spordiala häbiplekk ning tahtsid, et ma haihtuks. Pidin ka oma päris elu tööst loobuma, sest see ei teinud mu bipolaarsusele head."
"Mu bipolaarsus on nüüd kontrollitav. Õppisin, et ei pea tundma häbi sellepärast, mida ma tegin. Mul on küll kahetsusi, kuid mitte häbi. Häbi hoiab sind tagasi ja takistab paranemist. Kõige rohkem teeb haiget see, mida ma oma lähedastel sundisin läbi elama. Kuid ma olen kõige selle tulemusena parem naine, ema ja sõber. Ma õpetan joogat ja räägin avalikult vaimsetest probleemidest. Olen tervem kui kunagi varem. Ma ei saa küll päriselt terveks ja elan bipolaarsusega elu lõpuni. Aga ma tean, et kui mustaks asjad ka tulevikus minna võivad, alati lähevad nad ka paremaks."
