FOTOD: Tagasihoidmise kunst ehk kuidas ma Õismäel Ferrariga sõitmas käisin

Ühel vihmasel laupäevaõhtul avanes mul koostöös kingitus.ee portaaliga võimalus proovida, kuidas on sõita 400-hobujõulise Ferrari 360-ga.

Kohtumispaigaks Rocca al Mare kaubanduskeskuse parkla. Tegemist on esimese päevaga sel aastal, kui sellist teenust Eesti autofännidele pakutakse. Auto on hommikust õhtuni broneeritud, üle 50 inimese on nõus 15-minutilise sõidu eest superautoga maksma 49 eurot.

Alustuseks tuleb kliendil allkirjastada paberid, millega auto omanik usaldab oma "kullakese" veerandtunniks sinu käsutusse. Ise istub muidugi kõrval. Auto omanik on lätlane, kelle igapäevatööks ongi oma sõiduvahendit inimestele, kes seda ise soetada ei jaksa, niimoodi proovida anda.

Kõigepealt tutvustatakse sulle erinevaid nuppe ja funktsioone, mida sellel masinal on rohkem kui ühel tavalisel autol. Tõsi, enamus neist läheb vaja ringrajal sõites, mitte Õismäe vahel kärutades, seega silme eest kirjuks ei võta. Nupu, mis reguleerib, kas auto teeb "ralliauto häält" või mitte, jätame muidugi sisse.

"Liigume nüüd välja!" ütleb lätlane mulle. Esimese hooga ei julge pedaalilegi vajutada. Selline tunne, et see auto liiguks paigalt ka pelgalt siis, kui gaasipedaali peale puhuda. Õnneks suudan teda hellalt kohelda ning parklast välja manööverdada.

Ametlikult on masina kiirenduseks 100-ni märgitud 4,3 sekundit. Võite seega arvutada, kaua läheb aega tavalise tänavakiiruse ehk 50 km/h saavutamiseks. Jah, veidi üle kahe sekundi. Õnneks on Rocca al Mares ka teelõike, kus lubatud sõita 70-ga. Täiesti "juhuslikult" on end Paldiski maanteele selleks päevaks sättinud ka kiirust mõõtev politseipatrull.

Kartsin, et rooli puudutades käitub see nagu telekamängus, kus hetkelise noolele vajutusega auto juba kraavis on, aga tegelikult on see väga turvaline ja korraliku võimuga. Nojah, eks sõitja peab ju end mugavalt tundma ka kiirteel 180-ga kihutades.

Tunnen piinlikust iga kord, kui auto mõnest löökaugust läbi sõidab. "Vabandust, et meil sellised teed on," tahaks lätlase ees vabandada. "Võiks tõesti veidi paremad olla, aga midagi väga halba see autole siiski ei tee," lohutab ta mind.

Lätlane räägib veel auto tehnilistest andmetest, hinnast ja kõigest muust, aga ausalt öeldes läheb see kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest spidomeetri jälgimine ja enda tagasi hoidmine on sellise loomaga sõites paras kunst.

Kokkuvõttes jäi kogu üritusest tunne, nagu oleks vanemad sulle trummikomplekti ostnud, aga öelnud "mängida võid hästi tasakesi, sest naabritel on väike laps". Sellegipoolest oli kogemus väga vinge ja eksklusiivne. Palju neid inimesi ikka on, kes sellise elajaga sõita saanud.

Igal juhul väärt proovimist!