Esimese eestlasest sprinterina olümpiamängudel finaali jõudnud 24-aastane tartlane vaieldamatult elu parimas vormis. Esimest korda suutis ta kahel järjestikusel päeval näidata nii kõrgel tasemel jooksu. Isegi kaks aastat tagasi Zürichis Euroopa meistrivõistlustel hõbedat võites oli Mägi finaalis joostud 49,06 poolfinaali 48,54-st suurusjärgu võrra viletsam.

Poolfinaalidest viimasena finaali jõudnud Mägi on kohalikele spordisõpradele magus panus. Paf-i kihlveoportaalis on tema võidukoefitsient konkurentsitult suurim (61.00). Mägi medalivõit tooks panustajale raha tagasi 9-kordselt.

Tegelikult ei tundu Mägi seis üldse nii lootusetu. Kaheksast finalistist on ta oma isikliku rekordi 48,54-ga küll nõrgim, kuid hooaja tippmarkide võrdluses edestab ta keenialast Boniface Tumutit (võidukoefitsient 9.00), kes pääses poolfinaalist edasi 48,85-ga. Teine keenialane Haron Koech (26.00) püstitas just poolfinaalis isikliku rekordi 48,49, kuid tundub ebatõenäoline, et tal õnnestub sama aega korrata või edasi arendada. Samas ei tohi unustada mullust maailmameistrit Nicolas Betti, kes suutis finaaliks ennast lausa nii vägevalt kokku võtta, et võitis hiilgeaja 47,79-ga kuldmedali.

Barri imetulemuse kordus on ebatõenäoline

Rasmus Mägi eakaaslane Thomas Barr on aastaid olnud eestlase kange konkurent, kuid ta on pidevalt pisut Mägi varju jäänud. Rahvusvahelistest tiitlivõistlustest oli Barri senine parim tulemus mulluse universiaadi kuldmedal, kuid poolfinaalis joostud rahvusrekord 48,39 tõstis ta Paf-i portaalis finalistide seas kuuendaks (18.00). Barri puhul tundub aga eriti tõenäoline,e ta võiks finaalis sarnast esitust näidata. Paralleele võib tõmmata noore norralase Karsten Warholmiga, kes võitis Mägi eeljooksu hiilgava Norra rekordi 48,49-ga, kuid poolfinaaliks oli noormehel kumm tühi ja ta leppis 48,81-ga, mis kaheksa sekka ei viinud.

Suurfavoriidiks tuleb pidada juba 30-aastast ameeriklast Kerron Clementit (1.75), kes on maailma tippseltskonnas tiirelnud juba enam kui kümnendi. Tema parimad hooajad jäävad eelmise kümnendi lõppu, kui ta krooniti Osakas ja Berliinis maailmameistriks ning võitis Pekingis kaasmaalase Angelo Taylori järel hõbemedali. Seejärel tekkis tal aastatepikkune mõõn, mille ületas Clement mullu Pekingi MM-il, kui jäi medalist vaid sajandiksekundi kaugusele. Poolfinaalis jooksis ta hooaja tippajaks 48,26 ning finaalis võib ta ise saada enda kõige suuremaks konkurendiks. Nimelt on ülikiire ameeriklase probleem kogu karjääri jooksul olnud tõkketehnika, mille tõttu on ta palju olulisi jookse kaotanud.

Kogenud trio jahib medaleid

Teine soosik on jamaikalane Annsert Whyte (3.50), kes 29 eluaastale vaatamata on tegemas oma esimest tõeliselt suurt tiitlivõistlust. Kahel eelmisel MM-il poolfinaaliga piirdunud Whyte jooksis isikliku rekordi 48,32 just Rio OM-i poolfinaalis ning tundub olevat elu vormis.

Medalimõtetega lähevad kindlasti finaali ka valitsev Euroopa meister Yasmani Copello (11.50) Türgist ja Londoni olümpia pronksmedalist Javier Culson (12.50) Puerto Ricost. Copello puhul on küsimärk, kas ta suudab kuu aega pärast Amsterdami EM-i uuesti nii teravat vormi hoida ja Culsoni karjäär tundub viimastel hooaegadel olevat pigem langustrendis. Finaali väga ühtlast taset arvestades tuleb kullapretendentideks pidada siiski mõlemat.

Lõpetuseks, alates Rasmus Mägi sünnist ehk 1992. aastast on olümpiamängude medali toonud aegadest kõige lahjem prantslase Naman Keita tulemus, kes võitis tosin aastat tagasi Ateenas 48,26-ga pronksi. Tänavu on selle ajani küündinud vaid Clement.

Kõik koefitsiendid kehtisid artikli kirjutamise ajal.
Olümpiamängude koefitsiendid ja kampaaniad leiad Pafi spordiennustuse lehelt.