Miinuskalorsusega toiduks arvatakse olevat näiteks seller ja teoorias toimub miinuskalorsus järgnevalt: kui sööd ära sellerivarre, milles on 7 kalorit, aga su keha põletab seda närides, seedides ja väljutades näiteks 30 kalorit, siis on sellerisöömise näol põhimõtteliselt tegu rasvapõletusega. Sarnasteks toiduaineteks peetakse oma koostise tõttu veel ka sparglit, kapsast, brokkolit, peeti, sibulat, lehtsalatit, porgandit, kurki, suvikõrvitsat, õuna, apelsini, ananassi, greipi, vaarikat, maasikat, sidrunit ja laimi. Raskesti seeditavad on nad aga põhjusel, et sisaldavad palju kiudaineid.

Kas ja kui palju on sellel teoorial aga teaduslikku alust?

Ühtegi teaduslikku tõestust miinuskalorsusega toitudele ei leidu ning idee on tänaseni jäänud vaid teooria tasandile. Ühes porgandis leidub tegelikult umbes viis kalorit, millest vaid 0,25 kulub selle seedimiseks. Söömine pole lihtsalt toitainetest ja kaloritest koosnev teadus: kõik sõltub ka keha ja mõtlemise käitumisest.

Ent siiski võivad selle teooria järgi toitujad kaalu kaotada. Kuidas?

Barbara Rolls, toitumisprofessor Pennsylvania ülikoolist teostas katse 33 naise peal, kellele andis ühel korral söögiks esmalt madala kalorsusega salati (lehtsalatist, tomatist, sellerist, porgandist ja kurgist, mida peetakse kõiki ka madala kalorsusega toiduaineteks) ning seejärel rammusa pasta, teisel korral aga ainult pasta. Uurijad leidsid, et naised sõid kokkuvõttes 12% vähem kaloreid, kui nad alustasid esmalt kerge salatiga, sest sõid siis järgnevalt vähem kaloririkast pastat. Kui tunned, et oled söönud piisavalt palju (antud juhul palju salatit enne pastat), tekib ka küllastumustunne.

Teiseks põhjuseks, miks miinuskalorsusega toitudeks peetavad porgand, lehtsalat ja teised meie kaalu võivad alandada, on see, et tänu nendele teeme me lihtsalt tervislikumaid valikuid. Rasvapõletuse asemel saame aga oma menüü lihtsalt paremini kontrolli alla, mis on kokkuvõttes ka kaalulanguse põhjustajaks.