KOMMENTAAR: Ülejõe Olümpia läbi ajaloo

Aasta oli 2006, kui maailma suusaradade absoluutseteks valitsevateks liidriteks olid Andrus ja Kristina. Oli vägagi ülev vaadata meie omasid esimestena lõpetamas ja kogu maailma nende järel joondumas. Tuli ka meil neid imelisi sõite vaadates isu olla suusataja ning sportlane ja võistelda sportlaste jaoks imelistel võistlustel – taliolümpiamängudel.

Kuna aga meie „sportlik vorm“ päris olümpiani ei küündi siis otsustasime korraldada oma Olümpia. Mõte mõtteks, aga taliolümpia sai ka tehtud. Oli saabumas Vabariigi aastapäev, töiselt vaba päev ja see just sobiski ideaalselt Olümpia toimumiseks. Ka edaspidi on Olümpia toimunud Eesti Vabariigi uhkuseks ja auks alati sama pidupäeva läheduses.Esimene Olümpia toimus 24. veebruaril, 2006. aastal, Avinurmes Ülejõel. Põhirõhk sai Andruse ja Kristina eeskujul pandud suusatamisele.

Murdmaa – ning laskesuusatamine osutusid vägagi populaarseks ja on jäänud programmi tänaseni. Samuti ka jäähoki. Esimesel aastal oli jäähoki suisa kõverpeegli klassika. Nimelt toimus hoki Avijõel. Kuna parim jää oli jõekäärus, siis toimus ka mäng kõveriti. Väravavahid jäid üks ühele, teine teisele poole kurvi ja mängijate sibamine toimus kurvi keskosas. Kui inimene suusatab korra aastas, siis ka see esimene kilomeeter on ropult raske, kuid kui see tehtud ja sellega hakkama saadud, siis tuleb edasine juba kergemalt. On ju alati raskem osa mugavalt diivanilt tõusta ja teha need esimesed sammud uksest välja. Meie saime need tehtud ja oli algus traditsioonile loodud, mida me sellel hetkel veel muidugi ei teadnud. 

See erinevus on meie üritusel küll, et kui Olümpiamängud toimuvad iga nelja aasta järelt, siis Ülejõe Olümpia toimub iga aasta ja seda vaatamata ilmaoludele. Korra on toimunud suusadistants hommikul väga vara varjulisel alal, kus oli maas vaid õrn valge kirme. Lõunaks, kui suusatamine lõppenud oli, valitses „suusaradadel“ puhas vedel pori. Ega’s ideaalsete võimaluste puudumine ju ei sega kui inimesel endal on isu ja tahtmist asjaga tegeleda. Samuti on ka asi vastupidi. Ideaalsed tingimused ei tee midagi, kui tegijail tahtmist pole. 

Nüüdseks on toimunud vaid programmi suurenemine ja rahva lisandumine. Kui algselt oli tegemist ühe sõpruskonna toreda seltskondliku üritusega, siis praeguseks on üritus mõnes mõttes „väljunud“ kontrolli alt. Lisandunud on sõbrad, sugulased ja tuttavad üle kogu riigi. On rahvast nii Virumaa piirest, kui Pärnumaalt, Tartu linnast, Soomest ja Inglismaalt. Ka meie rajad on näinud tõmmu nahavärviga suusatajat. Ukerdas esialgu rajal küll, aga kui juba liikuma sai, siis ikka andis talle järgi siblada. Kuna aga rahva hulk on tasapisi ja pidevalt kasvanud, siis on ka Olümpia kolinud jõekäärust külaplatsile. Samuti on lisandunud uusi alasid. 

Üheks tänasel hetkel juba kindlaks alaks on kujunenud „Visa Hing“. Tegemist on grupiviisilise suusatamisega. Ühele spetsiaalsele suusapaarile asuvad korraga 4 sportlast ja katsuvad ühes rütmis ning taktis distantsi läbida. Kogu distantsi vältel tuleb suuski ka nööridega jala külge tõmmata, samal ajal edasi liikudes. Kui keegi korra vääratab, on kohe koperdamist karta ja kukkumist loota. Ergutajad aga katsuvad just rütmi sassi ajada ja takerdumist tekitada. Lõbu ja rõõmu pakub nii suusatajaile kui kaasaelajaile edukas raja läbimine alati. 

Samuti on programmi liitunud Soome kelkude võidusõit ehk soomekate ralli. Vanasti maal talvisel ajal liikumiseks kasutatud liiklusvahend hakkab meie tänavapildist kaduma. Mõningad eksemplarid on veel siiski säilinud ja meie külas hoitakse neid hoolega. Nendega kihutamine on alati suur ja sõbralik võistlus. Terve osalejate seltskond kamandatakse ühte rivvi ja toimub paariks loe. Kui võistkonnad on valmis, määravad korraldajad ära distantsi pikkuse. Üks võistleja suundub kelgule ja teine hakkab teda tagant tõukama. Koos tehakse ring ümber tiigi ja seejärel läheb uus paar kelgule. Võidab see meeskond, kes esimesena lõpetab. Osalevad nii noored kui vanad, kes tõukajana, kes tõugatavana.

Tänaseks on jäähokist saanud omaette lemmik. On sportlasi, kes ainult selleks kohale tulevadki. Jääl rühkimine on väga adrenaliinirohke osalejatele ja pealtvaatajatele ja seda võiks kirjeldada televisioonis käimasoleva sarjaga: kirgede torm. 

Olümpia on alati kõigile. Kõige väiksematega tegelevad korraldajad eraldi. Tavaliselt saavad lapsed kelguga ja suuskadega sõita. Ikka selleks, et ka neid spordipisikuga „nakatada“. Samuti on eraldi üritus soomekate sõit 60 + klubis. Millist stiili seal näidatakse, ja kuidas eelnevalt sooja tehakse, on suisa lust vaadata.

Alati on Olümpial olnud palju toetajaid ja pärastine auhinnasadu rikkalik. 

Kui sport tehtud, siis oma küla perenaised teevad lõpetuseks omamoodi „Olümpia“. Pakutakse rammusat Aino hernesuppi, kuuma Eve mustikasuppi ning Heli kodust leiba. Hammustad ja tunned kuidas satud toidugurmaanide paradiisi.

Lõpetused, lõõgastused ja kokkuvõtted on viimastel aastatel nihkunud edasi Avinurme ujulasse. Soome – või aurusaunas olles arutatakse tulemusi ning aasta jooksul toimunud edasiminekuid või taandarenguid, tehakse uusi treeningkavasid ning ollakse lihtsalt ning sõbralikult koos.

Tore, et kunagi sõpruskonnast alanud üritus on sedasi laienenud ning omavahel saavad suhelda mitmed põlvkonnad ja erinevate elualade inimesed ilma igasuguste probleemideta.

Terve ja tugev inimene, kestev ja toimekas Eesti!