Ivari elu muutis vend Ivo, kes suundus 2000. aastate keskel Haanja suusakeskusesse tööle. „Tekkis võimalus suusatamisega algust teha, kuigi mul endal suuski esialgu polnud. Laenasin, proovisin, sõitsin. Läksin Haanja suusamaratonile arvamusega, et peaksin raja läbima kõige rohkem kolme tunniga. Aeg tuli kolm tundi ja 25 sekundit! Sealt sai kõik alguse, tekkis sportlik viha ja hakkasin treenima. Aasta hiljem sõitsin samal maratonil ajaga 2.21 välja 95. koha,“ meenutab ta oma harrastussportlase karjääri algust. Ta tunnistab: „Eks selle kõva treenimise tõttu sai ka kiirabi ja arste külastatud, sest algajad ei jaga ju matsu. Too tolleks.“

Süües kasvab isu
Aastaid varem koos isaga Võrust Tallinnasse sõites nägi 20-aastane Ivar tee ääres ratastega mehi ja kuulis esimest korda Ironmani võistlusest. Mõte tundus põnev, kuid jäi õiget aega ootama. „Sportliku vormi ja tulemuste paranemisega koos hakkas raudmeeste mõõduvõtul osalemine hinges kripeldama, tahtsin selle ikkagi kangesti ära proovida. 2009. aasta kevadel tegin esimese maratoni, mis läks tulemuse mõttes aia taha. Lootsin järgmisel suvel raudmeeste ridadega ühineda, kuid polnud veel valmis, lõin vedelaks. Jõudsin isegi arve tasuda ja stardimaterjalid välja võtta, kuid vaim andis enne starti siiski alla. Vabandasin end mingi külge luuletatud vigastusega välja,“ räägib ta.
„Järgmise maratoni jooksin 2010. aasta detsembrikuus Tallinnas, õues oli –11 kraadi. Läbisin esimese ja teise poole distantsist sama ajaga, jäin rahule. 2011. aastal võtsin end tõsisemalt käsile, valmistusin korralikult, käisin kevadel isegi Hispaanias elu esimeses rattalaagris ning suvel Keilas läbisin Ironmani täispika distantsi. Edasi tuli juba Kopenhaageni Ironman, kus sain tulemuse kirja kahel aastal järjest. Kolm oli tehtud ning enam polnud vahet, kas teen neid viis, kuus või kümme. Põnevus oli kadunud ja sein ees. Umbes samal ajal algas Eestis maratonibuum ja hakkasin nendel osalema. Elu viis mu kokku heas mõttes maratone koguvate jooksuhulludega, hakkasin nendega koos võistlustel käima,“ sai spordituhin Ivari kinnitusel värske hoo sisse.

Kingiks sada maratoni
2015. aastaks oli Ain-Ivar Tupp läbi teinud pea poolsada maratoni ning just siis tekkis hullumeelne mõte, et äkki prooviks järgmiseks suuremaks juubeliaastaks 100 kokku saada. „Mu sünnipäev on 29. detsembril, kuid pean seda tegelikult suvel juunikuus, sest siis on kõigil hea mõnus kokku saada. Kuigi ümmargune arv täitus mullu, sai eesmärk seatud selle aasta 30. juuniks. Just selleks päevaks plaanisin ka oma viimase maratoni.“