Aet Kiisla: ultrajooksu lõpus inimesed nutavad

 (1)
Aet Kiisla: ultrajooksu lõpus inimesed nutavad
Aet KiislaFoto: Anna Makarova

Kas sina suudaksid 24 tundi või 100 km järjest joosta? Heidame pisut valgust ekstreemsetele jõuproovidele.

22. septembril toimus Eestis teist korda, aga Sillamäe terviseraja kahekilomeetrisel ringil esimest korda 24 tunni jooks. Võistlus korraldati Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ürituste raames. Samal ajal toimus 100 km jooks, mille läbimise aeg fikseeriti ka 24 tunni jooksjatel.

„Mõlemal distantsil korraldatakse isegi tiitlivõistlusi,“ sõnab peakorraldaja Aet Kiisla. „24 tunni ja 100 km jooksud on olemuselt väga erinevad ja sobivad eri tüüpi inimestele. Esimese argument on see, et ükskõik kui kiiresti jooksed, aeg saab lõpuks ikka täis ja läbitud kilomeetrid loetakse kokku. Teise puhul eelistavad jooksjad selget lõppu ja pingutavad, et kiiremini pärale jõuda. Mõlema puhul on tegemist ultrajooksuga ehk millegi enamaga kui maraton.“

Vastupidavus ja rutiin

Aeti sõnul lisab selline võistlus kohalikule spordimaastikule mitmekesisust. „Eestis on ultrajookse vähe ja olemasolevad on maastikujooksud. Laugel asfaldil joostav ülipikk distants on nišš, mis oli varem täitmata,“ ütleb korraldaja. 24 tunni ja 100 km jooksuvõistlused ahvatlevad ka välismaalasi, kutsudes Eestisse võistlema ultrajooksjaid nii Soomest kui ka Venemaalt.

„Võistleja peab ise tundma, et ta tahab end just sellisel alal proovile panna. On neid, kes kasvavad kiirest jooksjast maratoonarini ja edasi ultrajooksjani. On ka neid, kes pole kunagi kiired olnud, lootes, et vastupidavus on hea,“ ütleb Aet, kes ise peab end just viimaseks. „Vajalik on rutiinitaluvus, sest rada on küll ilus, aga mitte vaheldusrikas. Esimestel tundidel võib ju kaunis merevaade ja värske mereõhk nauditav olla, aga ühel hetkel see enam ei eruta, kui ühel ja samal kahekilomeetrisel ringil tiirutada.“

Seotud lood:

Emotsioone täis

Ultrajooksudel osalemine on nii vaimne kui ka füüsiline pingutus. „Füüsis aitab kohati vaimsetest raskustest üle ja samal ajal aitab vaimne tugevus füüsilisest nõrkushetkest üle. Kindlasti on see iseenda proovilepanek,“ sõnab Aet Kiisla. „Olen lugenud, et maratoni lõpus tuleb näkku lai naeratus, aga ultrajooksu lõpus inimesed nutavad. Seda ei saa küll sõna-sõnalt võtta, kuid ultrajooks on emotsionaalselt liigutavam.“

Mida kujutavad endast ülemaailmne breikarite jõuproov ja ihuüksi ümber maailma seilamine? Ja kuidas kommenteerib ekstreemsusi psühholoog Jorgen Matsi? Loe edasi ajakirjast Sport!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare