Kui Hiina teadlased esimest korda rahva vöökoha laienemist märkasid, jõudsid nad selleni täiesti kogemata. Nimelt korraldas Hiina tervishoiuministeerium 1982. aastal ulatusliku toitumisküsitluse, et teada saada, millistes Hiina osades kõige rohkem nälja ja alatoitumuse all kannatatakse. Selgus, et 7% hiinlasi oli hoopiski rasvunud.

Kulus kõigest kümme aastat ning ülekaaluliste osakaal jõudis 15%-ni ja rasvunuid oli juba 30 miljonit. Teisisõnu kahekordistus liiga paksude hiinlaste arv kõigest kümnendiga. Liigne kaal ja rasvumine pandi probleemina Hiina tervisearengukavva. Olid 1990-ndad, mil valitsus käivitas suitsetamise ja alkoholi liigtarbimise vastase kampaania ning hakkas ääri-veeri tegelema ka – poliitiliselt veel tundliku – tervist kahjustava reostuse teemaga.

Väikestest edusammudest hoolimata suureneb rasvunud inimeste hulk Hiinas praegu veel hoogsalt.

Hiina rikastumine on kaasa toonud nii-öelda rikkuse puudujäägid, sest depressiooni, Alzheimeri tõve ja hulga teistegi haiguste laialdasemat levikut ja avastamist seostatakse eluea pikenemisega. Siia kuulub ka rasvumine, sest pärast kümnendeid kestnud toidunappust on riik lõpuks jõudnud ajajärku, kus toitu on piisavalt.

Lakke on tõusnud rasvaimuoperatsioonide, jõusaalide ja kõikvõimalike uute dieetide arv.

Tele- ja raadiosaadetes arutatakse rasvumise ulatuslikke tagajärgi alates selle mõjust abielu väljavaadetele ning lõpetades koolieksamite ja töö leidmisega. Tabloidid kubisevad lugudest, mis räägivad paksude laste laagritest või arstide heakskiiduta salenemistablettide võidukäigust. Samuti kirjutatakse, et lakke on tõusnud rasvaimuoperatsioonide, jõusaalide ja kõikvõimalike uute dieetide arv.

Kui aga läänes peetakse rasvumise põhjuseks enamasti ühtselt selgeid „kuradeid” nagu transrasvad, rämpstoit ja limonaadid, siis Hiinas on küsimus pigem kogu rahvastiku toitumisharjumuste muutumises.

Mure keskklassiga

See käib iseäranis Hiina linnade keskklassi kohta, kelle toit on nii koguste kui ka valiku poolest radikaalselt muutunud. Toidule pääseb varasemast mitu korda kergemini ligi, sest linnad on täitunud super- ja hüpermarketite ning esmatarbekaupade poodidega. Samal ajal on suurenenud ka pakutavate toiduainete, sealjuures eeskätt just soola- ja suhkrurikka (HFSS) valmistoidu ja töödeldud toidu valik. Viimase 15 aasta jooksul on HFSS-rikaste toitude ja jookide müük värske puu- ja juurvilja müügi kahekordselt ületanud. Toitumisharjumused on muutunud ja linnades alatoitumust peaaegu enam ei olegi. Samal ajal ei või kindel olla, et see muutus on tingimata üksnes positiivne.

Toitumisharjumused on muutunud ja linnades alatoitumust peaaegu enam pole.

„Näljast õgimiseni ainult ühe põlvkonna jooksul,” võttis üks Guangzhou toitumisteadlane olukorra kokku. 2012. aastal hindas Hiina tervishoiuministeerium, et 1,2 miljardist hiinlasest on rasvunud juba ligi 300 miljonit. See teeb Hiinast USA järel järgmise rasvunute riigi.

Rasvumise levik tähendab arvukaid terviseprobleeme. Viimased uuringud näitavad, et diabeedi ja eeldiabeedi all kannatab vastavalt 10% ja 16% rahvastikust – arvudes tähendab see 92,4 miljonit diabeetikut ja 148,2 miljonit eeldiabeetikut. Samal ajal on 1. ja 2. tüüpi diabeedi vähene avastamine üks Hiina tervishoiupoliitika kujundajate suuremaid muresid. Selliste inimeste arvuks võib pidada 1,5–2 miljonit aastas.

Tervishoiupoliitika planeerijad teavad praeguseks rasvumisest ja sellega kaasnevatest terviseprobleemidest palju rohkem kui veel viis aastat tagasi, kui Hiina ennetava meditsiini liidu laste ja teismeliste osakonna liige Ji Chengye kuulutas, et riik on jõudnud rasvumisajastusse. Nüüd lahatakse teemat teaduses ja meedias ning üritatakse ka teadlikkust suurendada.

Klassikalised keskealiste haigused levivad nüüd juba kümneaastaste hulgas.

Valitsus peab rasvumisepideemia põhjuseks vähest liikumist ja istuvat elustiili. Hiina sporditeaduste instituudi direktori Tian Ye sõnul on kaalutõus ja füüsilise vormi halvenemine osaliselt seotud noorte inimeste sportimisvõimaluste puudumisega, ent selle valdkonna rahastamise suurendamist ei paista kusagilt.

Vähe või peaaegu üldse mitte rahastatakse programme, mis tegeleksid teadlikkuse kasvatamisega. Ent isegi kui teadlikkus paraneks, ei peaks uute strateegiate rakendamine ja rahastus sellega sammu, sest siiani plaanitakse majandust viie aasta kaupa. 2009. aastal paigutas Hiina keskvalitsus linnade ja maapiirkondade tervishoiusüsteemi miljardeid, ent rasvumise ennetamiseks ei läinud sellest sentigi.

Ehkki valdkonda uurivate teadlaste arv on suurenenud, on puudus rohujuuretasandil tegutsevatest inimestest. Hiina riikliku toitumise ja toiduhügieeni instituudi andmeil on riigis ainult veidi üle 10 000 toitumisnõustaja. Rahvusvaheliste standardite järgi, mis näevad iga 300 inimese kohta ette üht toitumisnõustajat, oleks neid tegelikult vaja vähemalt neli miljonit (!).

Tüsedate inimeste riik.Pildil teeb hüppenööriharjutusi seitsmeaastane Liu Jia, kes kaalub juba 60 kilo.

2007. aastal, kui rasvumisstatistika uudiste pealkirjad vallutas, käivitati mõned meetmed. Keskvalitsus võttis plaani ehitada rohkem mänguväljakuid ja kehtestas seaduse, mis kohustas õpilasi koolipäeva jooksul vähemalt tund aega trenni tegema.

Kuigi mänguväljakuid ehitati juurde, ei olnud need pahatihti hästi läbi mõeldud ega meelitanud lapsi. Samuti on paljud koolid trennireeglist loobunud (sageli vanemate vastuseisu tõttu, kelle arvates jätab see õppimiseks vähem aega) või mööda hiilinud, kasutades aega suvalisteks harjutusteks.

Aastas kaotab Hiina rasvumise ja ülekaalulise tõttu ligi 155 miljardit dollarit.

Samamoodi on ignoreeritud valitsuse initsiatiivi töökohtades võimlemist korraldada. Tööandjad peavad seda kohatuks, eriti kui majja peaksid tulema kliendid. See-eest on Hiina toitumisühendus käivitanud kampaania „Söö koolis targalt!”, mis peab propageerima tervislikku toitumist.

Kampaania käigus uuriti Hongkongi koolitoitu. Leiti, et põhilised koolilõunad, nagu praetud riis ja nuudlid, sisaldavad väga palju rasva, kolesterooli ja soola. Seejärel jagati sealsetele koolidele juhised, kuidas õpilastele tasakaalustatud eineid valmistada. Hiljem hakkas sama järgima kogu Hiina, ent tegelikult suudavad tervislikke lõunaid pakkuda ainult vähesed rikkamate kogukondade koolid.

Samal ajal pole õigusakte, mis puudutaksid telereklaame ja hoiatusi kiirtoidu või HFSS-toidu pakenditel.

Suhtumine muutub

Viimasel ajal on Hiina valitsuse rasvumisse suhtumine siiski muutuma hakanud. Teistegi tervishoiuprobleemide taustal – näiteks rahvastiku vananemine – on näha, et tulevikus suunatakse raha ja ressursid just kohalikule tasandile. Praegu katsetab Hiina kogukondadel põhinevat sekkumismeetodit, milles on ühendatud toitumishariduse ja tervislike eluviiside propageerimine ning toidutootjate stimuleerimine, et nad valmistaksid tervislikumat toitu ja parandaksid tootmistingimusi ja hügieeni.

Kui ka teadlikkus paraneks, ei peaks rahastus sellega sammu, sest majandust plaanitakse viie aasta kaupa.

Väikestest edusammudest hoolimata suureneb rasvunute hulk praegu veel hoogsalt, eriti laste hulgas. Üha rohkem levivad ülekaalulisusega seotud haigused avaldavad riigi tervishoiusüsteemile survet. Tänapäeva tüse Hiina vaatab küll kirka majanduskasvu ja lootusrikka tuleviku poole, ent liiga sageli on nende silmade taga kehv, hääbuma kiskuv tervis.

Paljusid praeguseid noores eas rasvunuid tabavad terviseprobleemid juba keskikka jõudes. Hullemgi veel, 2012. aasta andmete järgi on alla 14-aastaste suhkurtõbe põdevate laste arv 25 aastaga peaaegu kolmekordistunud. Rohkem noori diabeetikuid tähendab aga ka rohkem südamehaigusi, infarkte ja maksakahjustusi üha noorematel inimestel.

Lihtsalt öeldes: klassikalised keskealiste hiinlaste haigused levivad nüüd juba kümneaastaste laste seas. Kõik see avaldab tulevikus suurt mõju Hiina tervishoiu eelarvele.

Tagasihoidlik hinnang (kõrvutades USA ja Suurbritannia kulusid ühe patsiendi kohta Hiina omadega ning arvestades ravi hindu) ütleb, et aastas kaotab Hiina rasvumise ja ülekaalulisuse tõttu ligi 155 miljardit dollarit. Järgmise kümnendi jooksul peavad Hiina tervishoiupoliitika kujundajad end väga sügavast august välja võitlema.

© Guardian News & Media 2015, tõlkinud Riin Aljas

Kogu maailma ja ka Eesti probleem
Arstiteadlaste publikatsioonides on saanud tavaks nimetada rasvumist epideemiaks. Aastail 1980–2008 rasvumine maailmas kahekordistus. Viimased laiapõhjalised riiklikud andmed eestlaste ülekaalulisuse kohta pärinevad 2008. aastast. Siis uuris tervise arengu instituut postiküsitlusega ka Eesti elanike hinnangut oma kehakaalule ja määras rasvumise levimuseks 18%. Ent Tartu ülikooli kliinikumi endokrinoloogi Triin Egliti doktoritööst selgus, et Eestis võib ülekaalulisi olla ligi kolmandik elanikest. Riin Aljas
Eesti lapsed liiguvad ohtlikult vähe
Rahvusvaheliste standardite järgi peaksid lapsed päeva jooksul vähemalt tund aega mõõdukalt või väga aktiivselt liikuma. Tervise arengu instituudi (TAI) andmeil on Eestis tervise säilitamiseks vajalikul määral aktiivsed ainult 13% 2–10-aastaseid tüdrukuid ja 27% poisse.
Uuringus jaotati laste päevane aktiivsus kolmeks kategooriaks: mõõdukas kuni tugev aktiivsus (nt jooksmine või trenn), kerge aktiivsus (nt kõndimine) ja istumine. Kui mõõduka ja tugeva aktiivsuse osakaal suurenes vanuse kasvades ainult pisut (2-aastastel poistel keskmiselt 24 minutit päevas, 10-aastastel keskmiselt 48 minutit päevas), siis istudes veedetud aeg suurenes mitu korda rohkem, pea 4 tunnilt 6,3 tunnini. Ka kerge aktiivsus kahanes 6,8 tunnilt 6 tunnini.
Ehkki uuringus vaadeldi alla 10-aastaste laste aktiivsust, näitavad varasemad andmed, et Eesti laste istudes veedetud aeg suureneb ka vanemaks saades ja kooliealiste laste mõõdukat kuni tugevat aktiivsust jääb aasta-aastalt vähemaks. Veelgi enam, nädalavahetuseti ollakse argipäevadest passiivsemgi.
Üpris sarnane olukord valitseb ka teistes lääneriikides, näitavad rahvusvahelised uuringud. TAI teaduri Kenn Konstabeli sõnul elavad Euroopa aktiivseimad tüdrukud Rootsis ja poisid Belgias, kõige passiivsemad on Küprose tüdrukud ja Itaalia poisid. Kõigis maades on aga tüdrukud oluliselt vähem aktiivsed kui poisid. Aktiivsus on oluline näitaja, sest riikides, kus aktiivseid lapsi on vähem, on ülekaalulisi lapsi rohkem. Riin Aljas