Meie teedel liiklevad algajad, uljad noored, kogenud ja ettevaatlikumad, aeglase sõidustiiliga eakad autojuhid. Kaasliiklejatena peame arvestama teistega, mitte oma sõidustiili, tuledevilgutamise või sõrmenäitamisega kuidagimoodi teist halvustama.

Noorest uljast autojuhist saab aastakümnete möödudes kogenum ja hiljem eakas autojuht. Siis mõistetakse, et noorusea põlastav suhtumine eakamatesse kaasliiklejatesse või “kirikulistesse” oli piinlik.

Auto on tarbeese, mis annab vabaduse ühelt poolt elada rahulikku elu metsatalus, teisalt aga osa saada ühiskonna hüvedest. Kui kõik see võtta ära ainult seetõttu, et autojuhil on aastaid 65 või 75, on tagajärjeks uued probleemid. Eemaletõrjutus, kõrvalise abi vajadus ja tüliks olemise tunne tekitab depressiooni, millele järgneb isiksuse kiirem vaimne ja kehaline hääbumine.

Eaka juhi terviseriskid

Eaka autojuhi vanusepiiriks loetakse kokkuleppeliselt vanust alates 65. eluaastast. Ometi ei ole eakas autojuht sage avariide põhjustaja. Õnnetustesse satuvad vanemaealised sagedamini kui 40aastased, kuid tunduvalt harvemini kui 20–25aastased.

Vananemisega kaasneb hulk muutusi kogu keha talitluses. Nägemise ja kuulmise halvenemine, liigeste ja lülisamba painduvuse langus, alanenud reaktsioonikiirus. Seega peab valima aeglasema ning ettevaatlikuma sõidustiili, ja kõik on hästi.

Vanemas eas suureneb krooniliste haiguste võimalus, kasutatakse ka mitmeid ravimeid. Kõik see võib mõjutada turvalist autojuhtimist, halvendades tähelepanu ja reaktsioonikiirust.

Hea nägemine on ohutu autojuhtimise aluseks. Nägemine võib halveneda aeglaselt ja märkamatult.

Märkamatud silmahaigused

Vanadusnägemine ehk presbüoopia on tavaline nägemise muutus, mis areneb normaalse nägemisega inimestel välja 40–50 aasta vanuselt. Seisundi kutsub esile silmaläätse alanenud elastsus, mistõttu kannatab lähemalseisvate objektide teravalt nägemise võime.

Kui näiteks vanem juht uurib silmi pingutades 50 cm kaugusel olevat kütusenäidikut, siis kindlasti kannatab samal ajal muu liiklusolukorra jälgimine. Lahendus on sobivate prillide leidmine ja teadlik tähelepanu suunamine ennekõike liiklusele.

Kollatähni taandareng on sagedasim pöördumatu nägemise kahjustus. See tekib silmapõhjas paikneva teravat nägemist tajuva osa ehk kollatähni kahjustuse tõttu. Haigus algab enamasti üle 50 aasta vanuses, 65–75aastastel esineb seda umbes 10%, üle 75 aasta vanustel aga umbes 30% ehk igal kolmandal.

Esmane vaevus võib olla nägemise uduseks muutumine. Ühe silmaga vaadates võivad sirged jooned muutuda laineliseks ning eriti häiritud ja udune on nägemine vaatevälja keskel.

Hall- ja rohekae on vanemas eas sagedased nägemist oluliselt kahjustavad silmahaigused. Hallkaed on võimalik kirurgiliselt ravida, rohekaed enamasti mitte. Rohekae puhul hakkab tajutav pilt äärtest kokku tõmbuma, nagu vaataks läbi toru.Tavalisel nägemiskontrollil ei pruugigi seda rasket haigust avastada, sest kontrollitakse sageli ainult nägemisteravust vaatevälja keskel. Haigus võib areneda ühes silmas aga aastaid märkamatult. Loomulikult võib tekkida liiklusohtlik olukord, kui autojuht ei näe kõrval toimuvat.

Ohtlikud unnesuikumised

Jälgides meie liiklusuudiseid, on masendavalt sagedased liiklusõnnetused, kus sirgel teel kulgev auto sõitis teelt välja vastu puud või kaldus vastassuunavööndisse. Tõenäoliselt on nende peamine põhjus just rahutust unest tingitud päevane unisus ja uinumine.

Unelämbustõve puhul tekivad lühiajalised hingamisseiskused, selliseid lämbumishooge võib esineda öö jooksul mitukümmend korda. Peaaju hapnikupuuduse tõttu ei puhata korralikult välja ning kogu järgmine päev tuntakse end uniselt ja on oht lühiajalisteks unnesuikumisteks.

Puudulikku ööund põhjustab ka rahutute jalgade sündroom. Seisundile on iseloomulik magamise ajal jalgade valu ja ebamugavuse tekkimine. Ka see häirib und ja põhjustab päevast unisust.

Autojuhtimist ohustavad ka südame rütmihäired, eriti see, mille puhul südametegevus aeglustub korraks 30–40 löögini minutis. Selline haige kaotab paariks sekundiks teadvuse, rooli taga on see aga piisav aeg, et järgneks õnnetus.

Ka suhkruhaigusest tingitud veresuhkru kõikumisega võivad kaasneda südamepekslus, rahutus, nõrkus, unisus või isegi teadvuse kadu.

Turvalist autojuhtimist ohustavad närvisüsteemi haigused nagu insuldijärgne seisund või Parkinsoni tõbi, kuna peaaju vereringehäired mõjutavad otseselt tähelepanu ja reaktsioonikiirust.

Valulik ja kange kael või nimmepiirkond, õlavalu ja -jäikus näivad eelkirjeldatud haigustega võrreldes süütud, kuid liikluses see nii ei ole. Ümberreastumisel või tagurdamisel on ju vaja vaadata tagasi, aga kui kael lihtsalt ei keera piisavalt, pole võimalik ohutult manööverdada.

Ülimalt liiklusohtlikud on meeleoluhäired: suurenenud ärevus, kerge vihastamine, ootamatud reaktsioonid tekkinud olukorrale.

Enamik üle 65aastastest juhtidest kasutab üht või mitut ravimit ning nende koos- ja kõrvaltoimed on raskesti ennustatavad.

Liiklusohtu kujutavad järgmised ravimite kõrvaltoimed: unisus, reaktsioonikiiruse langus, tähelepanu alanemine, koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired, lihaskrambid ja -valud, ülemäärane lõbusus. Eriti liiklusohtlikud ravimirühmad on rahustid, uinutid, tugevatoimelised valuvaigistid, mõned köha- ja nohuravimid ning allergiaravimid.


Epworthi skaala päevase unisuse hindamiseks. Punktisumma >10 on viide liiklusohule.

0 – mitte kunagi; 1 – harva; 2 – pigem sageli; 3 – peaaegu alati

- Kui tõenäoliselt võite tukastada, kui loete istudes?

- Kui tõenäoliselt võite tukastada, kui vaatate televiisorit?

- Kui tõenäoliselt võite tukastada, kui istute mõnes rahvarohkes kohas, näiteks koosolekul või teatris?

- Kui tõenäoliselt võite tukastada reisi ajal autos või bussis, mis ei ole peatunud tunni jooksul?

- Kui tõenäoliselt võite tukastada, kui lihtsalt istute, et puhata?

- Kui tõenäoliselt võite tukastada, kui istute ja kõnelete kellegagi?

- Kui tõenäoliselt võite tukastada, kui jääte istuma pärast alkoholita lõunasööki?

- Kui tõenäoliselt võite tukastada, kui olete autoroolis ja auto on peatunud mõneks minutiks, näiteks ristmikul?