Spordivigastused: Millised on enamlevinud spordivigastused ja kuidas neid ennetada?
Oma igapäevatöös peavad spordiarstid sageli kokku puutuma spordivigastusega. Paljusid neid on aga kindlasti üsnagi lihtsaltvõimalik vältida. Uurisime Spordimeditsiini Sihtasutuse spordiarstidelt ja ortopeedidelt, kuidas jaotatakse spordivigastused ja kuidas neid iga sporti tegev inimene saaks ennetada.
Spordivigastused jaotatakse laias laastus kaheks:
1. Ägedad vigastused, traumad.
Niisugused vigastused tekivad tavaliselt kontaktspordialadel teise sportlasega kokkupuutes või mõne vale liigutuse, hüppe või tõuke tagajärjel. Trauma tagajärjel tekib lihaskoe, kõõluse või sideme vigastus – enamasti osaline või täielik rebend.
2. Ülekoormusvigastused.
Neid esineb ägedatest vigastustest (traumadest) enam, kuid erinevalt traumadest saab ülekoormusvigastusi paljudel juhtudel ära hoida. Need tekivad, kui varasematest vigastusest pole tervenetud, neid põhjustavad ka korduvad koormused, mis ületavad antud piirkonna koormustaluvuse.
Ülekoormusvigastuste põhjused on kas sisemised (kaasa sündinud anatoomilised iseärasused, organismi kohanemisvõime koormusega, kudede kollageentüüpide vahekord – sellest tulenevalt on sportlane vähem või rohkem painduv; aga ka oma võimete üle hindamine, haigena treenimine) või välised (ebasobiv treeningvarustus, valed treeningvõtted, ilmastik - näiteks libedus).
• Õige spordiala. Vali endale sobiv ala: ülekaalu korral tee valik dünaamiliste spordialade hulgast (nt rattasõit, ujumine, sõudmine), kus puudub põrutusmoment. Täiskasvanud mehe ideaalkaal on pikkus miinus 100. Kui 180 sentimeetri pikkune mees kaalub 130 kilo, pole jooksutreening õige valik, hästi sobib ilma põrutuseta aeroobne liikumine, näiteks kepikõnd, metsas suusatamine.
• Sobiv varustus. Üliõhukese tallaga sulgkerged jalanõud on enamasti toestuseta, mõeldud võistlusjalanõudeks kleenukestele võistlussportlastele, kelle kehakaal jääb vahemikku 45–65kg. Treeningjalanõudeks need ei sobi. Ilma toestuseta jalanõu on üks põhjus, miks tekivad kõõluste ja sidemestruktuuride kinnituskohtade ülekoormus ja kõhre ülekoormusvigastused.
Jalatsi valik on tähtis! "Põhjala ketsidega" tänapäeval maratoni ei joosta, tennisejalats ei sobi krossijooksuks jne.
• Süvalihaste treenimine. Traumade ennetamisega on viimastel aastatel profispordis tegeletud palju. Ülitähtsaks peetakse kehatüve stabiliseerivate lihaste, nn süvalihaste treeningut, mille mõju vigastuste ennetamisel on teaduslikult tõestatud. Süvalihaseid saab treenida staatiliste harjutuste kaudu. Aastakümneid on süvalihaste osa alahinnatud, ent sportides töötab kogu keha ühes rütmis: kui mõni lüli on nõrgem, tekivad lihase düsbalansid. Sirutaja- ja painutajalihaste vahel peab valitsema tasakaal. Kui üks saab teise suhtes väga suure ülekaalu, on vigastused hõlpsad tekkima. Nii ei saa tennisemängija pühendada ainult löökide treenimisele, vaid peab tegema ka üldfüüsilist treeningut, mis seisneb nii kangi- kui ka aeroobses ja süvalihaste treeningus. Väga oluliseks peetakse just alaselja stabiliseerivaid staatilisi harjutusi.
• Asenditundlikkuse parandamine on kesknärvisüsteemi poolt juhitud kontroll skeleti-lihas-kõõlusaparaadi liigutuste üle. Näiteks pallimängude puhul õpitakse seda, kuidas õigesti maanduda, see aitab vältida sidemevigastusi näiteks jalgpallis, nähakse vaeva jooksutehnikaga (külgsuunalised, tagasi liikumised). Asenditundlikkus on treenitav ja parandatav.
