Pühendumus ja sära, millega Meeli oma tööd teeb, on nakatav ning väga inspireeriv. Paljud tudengid hakkavad innukalt anatoomiat avastama esmalt austusest selle targa, särava ja põneva naise vastu. Hiljem aga tekib sageli inimestes endas sügavam huvi rohkem teada saada ja mida rohkem teada saad, seda põnevamaks läheb kuni jõuad paradoksideni, kus näib, et hoolimata baasteadmistest anatoomias ja füsioloogias, on inimene siiski üks suur ime ning kõike ei saagi tõenäoslet sõnadega seletada.

Meelil, nii kutsuvad teda ka tudengid, on raudne põhimõte: ilma tõsiselt õppimata võid anatoomias positiivsest hindest vaid unistada. Meeli on veendunud, et teadmised anatoomiast on baas, mida tundmata ei saa oma tööd edukalt teha ükski tulevane kehalise kasvatuse õpetaja ega treener. Kasuks tuleb oma kehaehituse tundmine ka sportlasele ja liikumisharrastajale. Teadmised anatoomiast ja füsioloogiast aitavad paremini mõista sportliku treeningu sisu ja olemust ning süstemaatilise liikumisharrastuse vajadust.

Liikumisaasta puhul oli temagi nõus jagama hetki oma eluteest ning veidi nippe ja nõuandeid harrastajatele.

Liikumiaasta on küll oma teatepulka Muusika-aastale edasi andmas, kuid loodame, et  alanud positiivsed algatused jätkuvad ka järnevatel aastatel.

On sobilik hetk tänada Meelit tema elutöö eest ning talle jätkuvalt energiat ja sädet soovida.

Esitasin oma ühele lemmikõppejõule Meelile mõned küsimused süstemaatilise liikumisharrastuse rolli kohta meie igapäevaelus.

Mitu korda nädalas, millise intensiivsusega ja kui pika kestusega võiks iga inimene end liigutada, et püsida terve ning elada pikk ja kvaliteetne elu?

Olen veendunud, et meie elu pikkus ja kvaliteet on suuresti geneetiliselt programmeeritud, kuid tervislikud eluviisid ning süstemaatiline liikumisharrastus on võimelised elu kulgu oluliselt täiustama, seda esmajoones elu kvaliteedi osas. On kaks olulist mõistet: kehaline koormus ja sportlik ehk treeningkoormus. Kehaline koormus on lai mõiste. Selle alla kuulub kogu liikumist sisaldav tegevus – tööle või kooli minek ja tulek, töö aias, majapidamistööd jne. Kahjuks väheneb tänapäeval kehaline koormus tavainimesel pidevalt. Tööle sõidame autoga või bussiga, majapidamistöid teevad kodumasinad, vabal ajal istume kas arvuti või teleka ees. Igapäevase kehalise koormuse puudujääke saame kompenseerida täiendava sportliku koormusega: kõnni, kepikõnni, jooksu, suusatamise, jalgrattasõidu, ujumise ja paljude muude spordialade harrastamisega. Rusikareegel on selline: kui soovime oma hetke kehalise võimekuse taset säilitada tuleb nädalas vähemalt kaks korda kestvusega 1 tund, aktiivselt harjutada. Kui soovime oma kehalist võimekust tõsta ja koos sellega oma sportlikku väljanägemist parandada tuleb nädalas süstemaatiliselt 3 kuni 4 korda harjutada. Harjutamise vajalik intensiivsus sõltub paljudest teguritest, esmajoones teie keha treenitusest, funktsionaalsest võimekusest, tervislikust seisundist ning kindlasti ka vanusest.

Palun hirmutage inimesi ja öelge ausalt, mis juhtub, kui aastaid pooled päevad diivanil televiisori ees istute.

Kohe ja kiirelt ei juhtu midagi, mõne aastaga aga küll. Lihased lõtvuvad, nende mass väheneb ning asendub vohava rasvkoega, vöö ümbermõõt kasvab ning aegamööda jõuate selleni, et püsti seistes te oma kinganinasid ei näe. Trepist neljandale korrusele tõustes peate poolel teel puhkama sest süda klopib ja õhku jääb napiks. Tänapäeva motoriseeritud maailma termineid kasutades olete sunnitud tunnistama, et mootor on omadega läbi. Perearsti külastate kolm korda sagedamini ja igapäevastele tablettidele kulub veerand kuupalgast, kui just riigikogu koosseisu ei kuulu ega miljonär ei ole. Eks abikaasa vaata ka ringi kas lähikonnas mõni sportliku väljanägemisega tüüp ei liigu. Igapäevane virisemine tüütab ju ära. Mida vanem olete, seda kiiremini ja ulatuslikumalt need muudatused toimuvad. Arvan, et hirmutamiseks piisab. Ärge muretsege. Kõike seda ei juhtu. Piisab sellest kui hakkate süstemaatiliselt mõõduka koormusega ennast liigutama. 

1977.a. Meeli anatoomia õppejõu töö alguses

Süstemaatilise harjutamisega saab arendada erinevaid kehalisi võimeid – vastupidavust, jõudu, kiirust, painduvust , osavust. Soovides oma treenitust tõsta, mida eelistada?

Soovitan eelistada vastupidavuse ja jõuharjutusi. Vastupidavust arendavad koormused - kepikõnd, jooksmine, suusatamine, ujumine ja jalgrattasõit mõjustavad esmajoones südame-vereringe ja hingamiselundkonda, tõstes nende funktsionaalset võimekust. Lihastoonust aitavad säilitada ja tõsta jõuharjutused. Ainult jõuharjutustega piirduda oleks vale, sest jõunäitajad küll paranevad ning musklid võivad kasvada, kuid süda, vereringe ning hingamiselundkond koormust ei saa. Ideaalne variant tervisesportlasele oleks tegeleda paar korda nädalas vastupidavusaladega käia suusatamas või ujumas ning kord jõusaalis. Võib ka vastupidi. Võib ka lihtsamalt ja odavamalt: Käige terviserajal, kõnni ja jooksu vahel sooritage jõuharjutusi. Kiirus areneb ja on praktiliselt arendatav kuni täisealiseks saamiseni. Kiiruse arendamisega, kiirusharjutuste sooritamisega tegelevad kindlasti võistlussportlased. Tervisesportlased, eriti vanemaealised, peavad reeglina kiirusharjutusi vältima, sest nendega kaasneb suur vigastuste oht. Painduvust pole tervisesportlasel mõtet arendada, kuid olemasolevat painduvuse taset tuleb kindlasti säilitada. Painduvust arendame venitusharjutustega. Venitusharjutusi on otstarbekas sooritada igapäevase hommikvõimlemise käigus. Neid saab edukalt sooritada ka terviserajal ja jõusaalis jõuharjutuste vahel.
Sportimisel on omad kindlad reeglid, need kehtivad nii võistlussportlastele kui ka tervisesportlastele.

Milliseid reegleid tuleks arvestada, et saavutada soovitud tulemust?

Harjutada tuleb süstemaatiliselt. Soovitud eesmärgi saavutamiseks tuleb harjutada pidevalt ja pikka aega. Ühekordne harjutamine pika pausi järel annab paariks päevaks valusad lihased kuid ei midagi rohkemat. Harjutades paar kuud pidevalt 2 kuni 3 korda nädalas ja pidades siis kuuajalise pausi on tulemus kokkuvõttes ümmargune null.
Harjutada tuleb jõukohaselt. Koormused peavad olema harjutajale jõukohased, vastama treenitusele, tervislikule seisundile ning eale. Sellest tulenevalt peavad tervisesportlase harjutamise koormused reeglina olema individuaalsed. Välistatud on võistlussportlaste treeningplaanide kasutamine. Grupis sportimisel ei pea tingimata kaasa minema ega võistlema kaaslasega, kes on tugevam ja treenitum.
Koormused peavad veidihaaval kasvama. Pikka aega täpselt sama koormusega harjutamine kokkuvõttes positiivset arengut ei taga. Joostes pool aastat iga nädal kolm korda samas tempos 5 kilomeetrit toimub soovitud areng ainult esimesel paaril kuul edasi organism kohaneb koormusega ning soovitud eesmärgile me lähemale ei jõua. Koormused ei tohi kasvada lineaarselt vaid peavad pidevalt varieeruma. Skeem, kus iga järgnev treening on eelmisest veidi tugevam, viib peatselt üleväsimuseni. Näiteks harjutades kolm korda nädalas oleks soovitav teha teine treening esimesest veidi tugevam, kolmas treening aga oluliselt kergem.
Planeeri ja pea arvestust. Meie malekorüfee, Paul Keres, lausus kunagi väga õpetliku mõtte. Ka kõige viletsam plaan on parem kui plaanitu tegevus. Vaatamata sellele, et suurmeister pidas silmas malemängu on see mõte rakendamist vääriv võistlusspordi kõrval ka tervisespordis. Kui soovid hakata oma tervise ja kehalise vormi eest tõsiselt hoolitsema st. süstemaatiliselt harjutama, tee endale väike plaan. Pane kõigepealt kirja mida sa tahad saavutada, mille nimel otsustad osa oma niigi napist vabast ajast kulutada sportimisele. Teiseks pane kirja mida konkreetselt kavatsed teha, et planeeritut saavutada. Püstita omale väikesed kontrollnormatiivid või ülesanded. Näiteks suusatan jaanuarist märtsi lõpuni vähemalt 200 kilomeetrit, käin lumeta perioodil vähemalt kaks korda nädalas ujumas. Pane iga treeningu järel lühidalt kirja mida tegid. Kirjapandu põhjal saad teha kokkuvõtte kas oled harjutanud süstemaatiliselt või oled pidanud pikki pause, kas oled plaanitu täitnud või jäi tahtejõust ja enesedistsipliinist puudu.

Teie soovitused selleks et kõrge vanuseni oleks keha trimmis ja vaim värske.

Ega neid soovitusi väga palju polegi. Kuigi need on üldtuntud pole nendest kinnipidamine väga kerge.
• Liigu võimalikult palju. Mine tööle ja tule koju jalgsi või jalgrattaga. Vähenda auto aastast läbisõitu 50%.
• Tegele nädalas vähemalt kaks kuni kolm korda kehaliste harjutustega ja seda aastaringselt.
• Hoia kehakaal normis, söö targalt ja vähem, liigu rohkem.
• Kehtesta endale televiisori ja arvuti ees istumise limiit. Viimane on
võimalik juhul, kui sinu igapäevatöö pole seotud arvutiga.
• Ole elus positiivne. Ära ole tige ega kuri, ära virise, ära hädalda. Näe oma tööl ja kodus probleemide kõrval alati ka midagi positiivset. Ole lihtsalt mõnus inimene.

Oled olnud aastakümneid ülikooli õppejõud. Kas üliõpilased on selle aja jooksul muutunud?

Olen tõesti kauaks ülikooli jäänud. Selle kinnituseks on fakt, et praegu on  lõpetanud ülikooli juba minu kunagiste üliõpilaste lapsed. On tõesti soe tunne kui noor tudeng teatab: "Minu isa või ema, teie kunagine  üliõpilane, palus teid tervitada aga mind hoiatas: "Võta anatoomiat tõsiselt. Meeliga pole lihtne". Tudengid on aja jooksul väga palju muutunud. Aastakümned tagasi tuldi ülikooli selleks, et omandada eriala ja sellel ka tööle asuda. Loomulikult püüti selleks, et tulevasel
töökohal edu oleks, reeglina ka ülikoolis targemaks saada. Kehakultuuri erialal teeniti kahte eesmärki – õppides valmistuda tulevaseks kutsetööks ning olla spordis edukas. Paljudel praegustel tudengitel on ka kaks eesmärki. Esiteks teenida raha, et ülikoolis õppida, teiseks
saada võimalikult vähe pingutades kõrghariduse diplom. Õpitud erialal tööle asuda, ka seda võib, kui mingit tasuvamat tööd ei leia. Isiklik sportimine ei oma kehakultuuri erialal õppides enam tähtsust. Üliõpilasi ühe õppejõu kohta on kolm korda rohkem kui vanasti. Kadunud on
seminarid ja suulised eksamid. Selle tõttu on jäänud kasinaks ka üliõpilaste ja õppejõudude vahelised kontaktid. Üliõpilastega personaalselt suhtlemise ainsaks vormiks on jäänud bakalaureuse- ja magistritööde juhendamine. Loomulikult on ka praeguste üliõpilaste hulgas palju tublisid noori, kelledega on rõõm töötada.

Kuidas möödus sinu lapsepõlv, olid sa aktiivne, liikuv ja sportiv tüdruk?

Enda arvates küll. Lapsepõlv möödus Viljandis. Kodu oli järve lähedal. Meil oli suur aed. Kogu ärkveloleku aja tegutsesin koos naabrilastega õues. Suvel olime pooled päevad järve ääres. Talvel lihvisime suuskadel püsimise oskust Lossimägede nõlvadel. Vanematel oli tegemist, et mind vahel ka tuppa saada. Ujuma õppisin iseseisvalt. Ujumistehnika oli midagi konna ja koera vahepealset.
Hiljem harjutasin kaheksa aastat spordikoolis ujumist treener, Himma Kama, juhendamisel. Treener nägi kurja vaeva, et valesti omandatud liigutustest lahti saada ning mind õigesti ujuma õpetada. Harjutasime hoolega kuid tippu jõudmiseks lootust polnud, sest Viljandis sisebassein puudus. Kuival harjutades ujumises kaugele ei jõua. Ometi oli ka nendest treeningutest kasu, sest tunnen tänase päevani end vees üpris koduselt.

Milline oli sportimise roll sinu edaspidises elus?

Tartu Ülikoolis bioloogiat õppides tegelesin Linda Jaansoni juhendamisel aktiivselt naisvõimlemisega. Koos oma heade sõbrannadega esinesime igal aastal ülikooli võimlemispidudel. Ülikooli lõpetamise järgselt, seoses poja sünniga, oli sportimises paariaastane vahe. Kuna minu töökohaks sai Pedagoogilise Instituudi kehakultuuri teaduskond oli täiesti loomulik, et minu sportlik aktiivsus kiiresti taastus. Võtsin endale ülesande hästi esineda Tartu suusamaratonidel. Ettevalmistusega alustasin juba kevadel: Käisin jooksmas ja ujusin paar korda nädalas. Olin enda üle väga uhke kui maratonirajal õnnestus seljataha jätta oma juhendatava kursuse noormehed, kes mitmetel spordialadel kuulusid vabariigi tippu. Kokku läbisin Tartu maratoni suusaraja kolmel korral. Sportimisse tekkis vahe minu elu raskemal perioodil kui töötades Tallinnas õppisin Tartu Ülikoolis aspirantuuris. Päeval töötades, öösel õppides, nädalas mitu korda Tartusse ja tagasi sõites, kodus väike poeg üksinda, ei jätkunud süstemaatiliseks harjutamiseks enam aega. Viimastel aastatel, elades Pääsküla raba kõrval, kus on korralikud suusarajad, suusatan lumeperioodil vähemalt paar korda nädalas. Kevadest sügiseni, viibides nädalavahetustel ja pika suvepuhkuse ajal Viljandis, ujun iga päev, kui veetemperatuur võimaldab, vähemalt kilomeetri.


Meeli oma esimese  instituudi aasta õppejõu tiitliga (ta on veel saanud neid kaks)