2014 aastal esines Kert juba enne Tartu Rulluisumaratoni silmapaistvalt paljudel Eesti ja välismaa rulluisuvõistlustel. Ning nii tuligi maratonivõit. Kert ei salga, et 2014 aasta võit SEB 8. Tartu Rulluisumaratoni Wojciech Barani ja Nikolay Yugay ees oli väga magus. Eesti meistritiitleid rulluisutamises on tal kokku kakskümmend, Soome MV maratoni on ta võitnud kahel korral.

Mis on Sinu uue aasta soovid harrastajatele, kas annad endale ka mõne lubaduse?

Soovin kõigile head uut, sportlikku ja muusika - ning liikumisrohket aastat. Ega otseselt midagi väga lubada ei tahakski. Kuid kuna on algamas muusika-aasta, siis on plaan kitarrimäng ära õppida. 

Algas Muusika-aasta, mis on Sinu seos muusikaga?

Muusikaga on mul tegelikult palju seost. Nooremana käisin viis aastat kooris laulmas ja sellega kaasnesid ka esinemised, olen olnud ka solist. Paar aastat tagasi soetasin endale kitarri, mida veidi juba mängida oskan, aga plaan on kitarrimäng korralikult selgeks õppida. Ja seda oleks vahva teha koos mõne sõbraga, et kui kellelgi on sarnane plaan, võime koos kitarriõpetajaga ühendust võtta. Üheskoos oleks kindlasti palju inspireerivam ja ka toetavam seda teed käia.

Käisid hiljuti Hiinas võistlemas, millised on muljed? 

Hiinas oli huvitav, kuna ma pole enne Aasias võistlemas käinud, siis tundus see reis eriline nii võistluse kui ka kultuuri poolest. Saime viibida kahes väga erinevas linnas. Esimene linn, kus käisime oli Shanghai, mis oli oma suuruse ja rahvaarvuga väga muljetavaldav. Kesklinnas oli korralik pilvelõhkujate „põld“, ka endal õnnestus ühe üle 470-meetrise hoone katusel käia, millelt avanes korralik vaade.
Wuyishan oli linn, kus toimus võistlus. Selles kohas tegeleti põhiliselt tee kasvatamisega. Kahe koha vahel oli väga suur erinevus, näiteks Shanghai inimesed ei teadnud midagi, kui ütlesime neile, et tulime Wuyishanist, kui aga rääkisime, et teate küll see nö. tee kasvatamise linn, siis said aru. Erinevus Shanghai ja Wuyishani vahel oli see, et Wuyishani elanikud ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Abiks oli nutitelefoni translator, kuhu siis kohalik trükkis midagi hiina keeles ja näitas mulle selle ingliskeelset varianti ning siis vastupidi. See oli üsna omapärane suhtlemiskogemus.
Hiinas ära käies saad aru, mida tähendab ”Made in China”,  seal leidub kõike ja kõik, mida vaja, tehakse järele ka.
Pulkadega söömine oli ka huvitav kogemus. Eestis sushit süües probleemi ei teki. Riisi ja selliste väiksemate asjade söömine on juba veidi keerukam ülesanne.
Hiina rulluisumaraton algas mulle sarnaselt Tartuga. Päev enne starti treeningsõitu tehes kukkus üks tšehh minu ees ja ma ei jõudnud reageerida ega temast üle hüpata, tulemuseks oli äestatud käed ja põlv. Lisaks käisin traumapunktis sääreluust pilti tegemas, kuna jalg läks juba nii valusaks, et ei saanud peale astuda. Õnneks oli luu terve ja järgmisel päeval sain siiski startida. Tulemusega võib rahule jääda: olin kuues ja kaotasin võitjale ca 2 sekundit. 

Mida tunned, kui sõidad keskmisel kiirusel 40+ km/h? 

Algul mõnusat tuult kõrvus vihisemas, aga mõne minuti pärast piimhapet jalgades ja kannatamist.

Oled öelnud, et kõige inspireerivamad rulluisutamise juures on kiirus ja võistlused, miks just need?

Eks ikka sellepärast, et need annavad korraliku adrenaliinilaksu. Eriti lõbus on siis, kui vorm on hea ja suudad pikalt kiirust hoida või siis võistlusel maksimaalselt hea tulemuse teha.
Üks asi on muidugi veel, mis on võistlustel väga magus: kui suudad võita viimasel hetkel, finišijoonel jala ettesirutamisega. Võit on kohe palju magusam kui üksi eest ära sõites.

Kuidas möödus Su lapsepõlv liikumise võtmes? 

Lapsepõlves oli palju liikumist, enamuse ajast veetsime sõpradega õues, kas mängides mänge või siis korraldades omavahel erinevaid spordivõistlusi. Kui vanaisa 1980.aastate lõpus maale talu ostis, siis pidi seal hoovis esimese asjana olema kindlasti korvirõngas, et saaks palli mängida. Lisaks ehitasime poistega põllule korralikud puust jalgpalliväravad, et üleval ka ikka latt oleks. Veel meenub 10 – võistlus, sellest sai ka enamik alasid ära tehtud ja ikka aasta-aastalt vaadatud, et kas ikka kaugushüppetulemus on paremaks läinud või mitte. Enamus vajalikest spordivahenditest sai valmis meisterdatud käepärastest materjalidest, näiteks erinevad tõkked ja teibad tegime vajadusel puust.
Talvel sai muidugi suusatatud, algul sai Stroomi metsas ühest künkast üles-alla sõidetud. Lapsena tundus see ikka korraliku mäena. Kui Stroomi küngas väikseks jäi, siis sai mindud Mustamäele suuremaid mägesid otsima. Pärast Vanakat tuli juba Otepää, kus mäed tundusid ikka olevat juba megasuured. Esimest korda, kui Otepääle läksin, oli tulemuseks murtud suusk, kuna puudus nii suurtest mägedes allasõitmise kogemus. Suusad olid meil puidust ja lisaks siis need väiksed punased plastikud ka, Salvo kunagi tootis neid. Kui Salvo plastikutega liiga lihtsaks läks, siis võeti üks suusk jalast ära ja sõideti ühel suusal mäest alla, nii et teine jalg oli lihtsalt suusa tagaosa peal. Algul oli päris keeruline, aga kui ära harjusid, siis oli päris huvitav ühel suusal sõita. 

Millal esimest korda trenni sattusid ja milliste aladega tegelesid? 

Esimest korda sattusin trenni 12-aastasena kui hakkasin käima korvpallitrennis. Mul oli ema noorena hea korvpallur ja eks temalt ma selle korvpallipisiku sain. Lisaks olen tegelenud veel kiiruisutamise, suusatamise, motokrossi ja ringrajasõiduga. Motopisik on isa poolt pärit, ta on võidu sõitnud nii kahel kui neljal rattal. 

Sinu sõnul on rulluisutajate puhul väga oluline ka tahtejõud, mis on elus Sinu tahtejõudu vorminud ja karastanud?

Mulle tundub, et minu tahtejõudu on aidanud enim karastada treeningud, mis on toimunud rasketes tingimustes. Noorena oli meil sõbra Meelisega ütlus, et ilm ei ole kunagi takistuseks. Sadas siis vihma või lörtsi, oli tugev tuul või mis iganes, trenn tuli ära teha ja eks selline mõtteviis on rasketel hetkedel kasuks tulnud.
Samuti usun, et kaasa aitavad ka võistlustulemused, mis iseendale rahulolu pakuvad. 

Oled öelnud, et Su rulluisutaja tee algas aastal 2000, mil läksid esimesele võistlusele. Kas oli kohe suurem äratundmine, et see ongi Sinu ala? 

Kindlasti mitte, see sõit oli väga vaevaline, kuna meil olid plastikratastega rulluisud, mis eriti hästi ei veerenud ja lisaks lõppes see võistlus mulle peale finišijoont asfaldile kukkumisega. Seega ei saa öelda, et kõik esimesel võistlusel väga hästi sujunud oleks. Aga mida võistlus edasi, seda paremaks tulemused läksid ja sain aru, et see ala võiks mulle sobida. 2000.a suve teiseks pooleks oli juba selge, et peaks rulluisutamise tõsisemalt käsile võtma.

Palun jaga käesoleva aasta Ostrava MK etapi muljeid, kus said 10. Koha. Kuidas võistlusega rahule jäid? 

Huvitav võistlus oli. Peagrupis võtsime finišispurdis esimesed kohad, aga kindlasti ei saa võistlusega täiesti rahule jääda, kuna lasime liiga palju jooksikuid eest ära. Paar viga sai tehtud ja need maksid kätte, nii et on, mida järgmisel hooajal teisiti teha. Kui grupist jooksikud eraldusid, siis meie tiimi meestest ei läinud tol hetkel keegi kaasa ja pärast seda vahet enam tagasi teha ei õnnestunud.

Foto: Laura Lants

Mis on Le Mansi 24h sõit? Sul õnnestus seal Bont Enduro meeskonnaga saavutada teine koht, kuid enamik kaasmaalasi pole tõenäoliselt selle võistlusega veel kõige paremini kursis. 

Le Mansi 24h sõit on võistlus, kus sõidetakse 24 tundi ja võistkonnas on 10 liiget. Korraga on rajal üks võistkonna liige, võistlust sõidetakse teatepulgaga, mida vahetuses edasi antakse. Kui 2009.a seda võistlust sõitsin, siis oli võistluse iseloom alguses selline, et sõitsime ühe ringi kaupa ja maksimumkiirusel. Esimesed tunnid või isegi ligi 10 tundi keegi üle ühe ringi korraga ei sõitnud, kuna vastas oli meil väga tugev võistkond, kes kasutas sama taktikat ja põhimõtteliselt käis täiskiirusel vajutamine, eesmärgiga vastasvõistkonna liige maha jätta. Kuna ring oli ca 4km pikk, siis mõlema võistkonna eesmärgiks oli vastane maha jätta ja talle ring sisse teha ja siis edasi sõita. Lõpuks, valdavalt prantslastest koosnenud võistkonnal see ka õnnestus. Üritasime omalt poolt öösel ja järgmisel päeval seda ringi tagasi võtta, aga see ei õnnestunud.
Raskeks tegi võistluse see, et sisuliselt 24h ei saanud magada. Teise päeva alguses oli selline täielik jõuetuse tunne, kuidagi läbisin need vajalikud ringid ära, kuigi keha väga sõita ei tahtnud.
Kokkuvõttes oli see väga raske võistlus, läbisime üle 845,37(845) km keskmise kiirusega 35,19 km/h. Võitja võistkond siis vastavalt 849,55km ja kiirusega 35,35 km/h.

Mis oli Tartu Rulluisumaratoni 2010. ja 2014. aasta võitudes sarnast ja erinevat? Kuidas tuli 2014. aasta võit?

2014.a on mul kindlasti värskemalt ja eredamalt meeles, aga kui meenutada 2010.a võitu ja kogu aastat, siis see oli minu jaoks spordivallas raske aasta. Tartu Rulluisumaratoni võit oli jah hea, aga eks ma üritasin paralleelselt talvel ka kiiruisutamist teha ja 5000m distantsil aegu paremaks saada, aga see ei õnnestunud ja siis mingil hetkel olid mõtted sealmaal, et kas on üldse mõtet sporti edasi teha. Lisaks sai 2010.a juuni lõpus alguse ka vigastuste jada, erinevate lihaste äratõmbamised, mis just väga motiveerivalt sel ajal ei mõjunud, kui pidid Šveitsis olles näiteks MK etapi vahele jätma. 2010.a hooaja ettevalmistuses sai ka üks viga tehtud, tagantjärele mõeldes tundub, et pingutasin jõu tegemisega talvel-kevadel üle ja seega mingit ülihead tunnet sel suvel ei olnud. Mäletan, et kaks nädalat enne maratoni toimunud Eesti MV sprindidistantsid suutsin võita, nii et pigem oligi sprindivorm väga hea ja maratoni vorm mitte unelmate vallast.
2014.a Tartu Rulluisumaratoni tee võiduni oli samuti konarlik, ma olin 2013.a suvel taaskord seisus, kus ma mõtlesin, et nüüd aitab. Energia puudus, sporditegemise isu oli kadunud ja olin kogu aeg väsinud. Hakkasin otsima probleemi põhjust ja 2013.a sügiseks sai see ka leitud. Arst tegi selgeks, et mandlid tuleb eemaldada ja oktoobris saigi mandlioperatsioonil käidud. Pärast operatsiooni oli ju mul vaja paari nädala pärast treenima hakata, kuna talvel oli kiiruisutamise võistlused ootamas ning jaanuariks olin jälle omadega päris lukus. Nagu arvata võis, 2014. a talvel võistlused väga hästi ei õnnestunud ja mõtlesin, et ju vist operatsioon ka ei aidanud, aga siis veebruari lõpust sain alustada rulluisutamisega ning juba maikuuks olin väga heas hoos ja nii kogu suve jooksul. Mõistsin, et sellest operatsioonist oli siiski kasu olnud ja olen väga tänulik kõigile neile, kes terviseprobleemi põhjuse üles leidsid ja mind selles osas aitasid.
2014.augusti algul oli mul kaks edukat starti Jurmalas ja Riias, kus üks nendest õnnestus võita ning teisel olla neljas. Riias olid kohal nii maailmameister kui ka valitsev Euroopa meister rulluisumaratonis - seega oli mul vorm endiselt päris korralik. See andis lootust ka Tartu Rulluisumaratoniks, mis toimus 24.augustil. 24.august oli mu kadunud vanaisa sünnipäev ja juba peale Jurmala maratoni võitu mõtlesin, et ilus oleks Tartu maraton just sel päeval ära võita. Kõik oli ilus ja plaanipärane kuni 23.augusti pärastlõunani, kui ma suutsin Tartu Rulluisumaratoni sprindivõistluse stardis kolmandal sammul reie sisekülje lihase ära tõmmata. No oli seda nüüd vaja, päev enne suve olulisima võistluse starti! Sõitsin sprindi ajasõidu siiski lõpuni ja lõpetasin kolmanda ajaga. Väga raske oli loobuda sprindi veerandfinaalidest ja edasisõitmisest, kuna ajasõidu aeg oli hea, aga valu jalas muutus minutitega aina tugevamaks ja seega sai otsustatud, et sprinti edasi ma ei võistle. Kui lihas maha jahtus, sain aru, et vigastus on päris tõsine ja enne maratoni starti teipisime jalga ja sõitsin kogu võistluse ka elastiksidemega, et lihas rohkem viga juurde ei saaks. Meeskonnakaaslastele ütlesin enne starti, et tõenäoliselt minust täna asja ei ole, kuna jalg on valus.
Kui stardipauk kõlas, oli sõit aga enam-vähem talutav: valu tundsin vaid esimesel viiel kilomeetril. Edasi tekkisid juba teised mõtted: kuidas see võistlus ära võita, mitte kuidas jalga säästa. 2014.a koosseis oli väga tugev, kuna stardis oli ka Alfredo Moreno, kes on kõik korrad, kui ta Tartus võistlemas on käinud, ka maratoni võitnud. Seega tundus enne starti mõte võita maraton, kus lisaks Alfredole olid stardis ka tugevad poolakad ja venelased, veidi ebareaalne, arvestades vigastatud jalga. Nii möödusid selle sõidu esimesed 10 kilomeetrit - säästurežiimil, mida ma tavaliselt kunagi teha ei suuda. See tähendab grupis tiksudes ja positsioone valides, muidu on ikka esimestel kilomeetritel juba gaas peal. Kui siis mingil hetkel tekkis võimalus ühel raskel tõusul rünnata ja saime kolmekesi venelase ja poolakaga eest ära. Töötasime kolmekesi, vedajat vahetades, kuni lõpuni jäi umbes viis kilomeetrit ja otsustasin teha tõmbe. Kuna mul oli lihas vigastatud, siis tahtsin võimalikult vähe riski jätta viimasele kilomeetrile. Konkurent Venemaalt jäi selle tõmbe tulemusel maha ja koos poolakaga jätkasime teed finišijoone suunas. Viimastel kilomeetritel käis kassi-hiire mäng ja arutasime parasjagu, et kumb nüüd siis vedama peaks. Mille peale poolakas ütles mulle, et ”I want to win”, mõtlesin, et milleks mina siis siin olen ja nii vedasime ikka vaheldumisi end kuni viimase kilomeetri alguseni.
Siis sai määravaks juba see, kellel närv kauem vastu peab ja kes õigel ajal nö. vajutada või riskida julgeb. Eks rulluisutades tuleb terve võistlus kogu distantsi vältel peaga mõelda, et võimalikult kiiresti ja ökonoomselt sõita ning viimasel kilomeetril on see ülioluline. Seal on võimalik kasutada erinevaid rünnakuviise: kas teha pikk või lühike spurt. Pika spurdi miinuseks on see, et kui konkurent sulle tuulde saab ja sa enne finišijoont nö. kustuma hakkad, siis ta tuleb lihtsalt tuulest välja ja võtab su ees võidu. Lühikese spurdi puhul on jällegi ajastus ülioluline, samuti see, mis kiiruselt see lõpuspurt algab. Kui on aeglane hoog, siis loeb see, kel on hea algkiirendus. Seekord läkski meil lõpp nii viimase 250-300m peale. Olin mänginud end selleks hetkeks kehvemasse seisu, kuna üritasin juba kuskil 600m peal ühe tõmbega ära minna, mistõttu olin esimene ja poolakas istus mul enne lõpuspurti tuules. Üldjuhul on lõpuspurti alustada lihtsam kellelgi tuules, sest siis sa näed, kui konkurent ees kangestub ja kui jõudu on, siis sõidad temast viimastel meetritel mööda. Esimene olles pidin ma üle õla aeg-ajalt tagasi vaatama, et millal see ”pauk” sealt selja tagant tuleb. Poolakas valmistuski kiirenduseks ca 200m enne lõppu, kui ta jättis minu ja enda vahele ca 4-5m vahe, et siis koguda hoogu ja ootamatult minust kiirema hooga mööda tulla. Ma nägin selle lükke läbi ja kasutasin selle enda huvides ära. Kuna ta oli vahe sisse jätnud, siis vajutasin ise sel hetkel gaasi põhja ja tal polnud enam mingit lootustki, ta küll üritas, aga viimasel sajal ma mõtlesin, et täna ei võida küll mind siin enam mitte keegi. Kuigi terve distantsi vältel oli korralikult tööd tehtud ja jalad päris läbi, õnnestus siiski kuskilt leida täiendav jõuvaru, et see võit väga kindlalt ära võtta. Arvestades eelmise päeva vigastuse tõsidust oli äärmiselt meeldiv 2014.a Tartu Rulluisumaraton edukalt lõpetada. Suur tänu meeskonnakaaslastele, toetajatele, kaasaelajatele, korraldajatele, ja loomulikult ka meedikutele, kes mind tohterdasid nii sprindipäeval kui ka hommikul enne maratoni starti.

Foto:Jassu Hetsmann

Kuidas Sa suudad olla kõikide nende võitude juures jääda nii toredaks inimeseks, küllap nii mõnigi oleks juba selle aja jooksul muutunud üleolevaks.

Arvan, et mul ei ole esiteks selliseid saavutusi, mille pärast peaks inimene upsakaks muutuma ja ma usun, et oluline on jääda iseendaks. Ükski võistlus ega saavutus ei anna põhjust olla mingitki moodi üleolev. Mulle endale meeldivad need inimesed, kes suudavad võidetud olümpiamedalite juures jääda iseendaks, positiivseks ja sõbralikuks.

Kuidas suudad säilitada motivatsiooni, et olla treeningutes järjepidev? 

Eks motivatsiooni leidmine on keeruline teema, aga üldjuhul olen ikka sügisel - talvel selle uuesti üles leidnud ja hakanud järgmise suve jaoks treenima. Minu jaoks on lihtne leida motivatsiooni, kui selja taga on olnud hea hooaeg, seega 2015.a suhtes küsimusi ei ole. Samuti on meil hetkel väga hea ja tugev võistkond, kellega koos on meeldiv treenida ja võistelda. Tore on ka see, kui suudad kellelegi eeskujuks olla ja noori pingutama panna. 

Kuidas soovitad oma tehnikat lihvida tublidel harrastajatel, kes samuti maratonidel võistelda soovivad? 

Soovitan järjepidevat treenimist, sügistalvisel perioodil tuleb ära teha ettevalmistus suveks. Sõltub muidugi eesmärkidest, aga kui tegeleda talvisel perioodil oma võimekuse ja rulluisutamise tehnika parandamisega, siis on suvel lihtsam. Oluline on kevadel võimalikult vara uisutama hakata, põhimõtteliselt võiks rullid jalga panna kohe peale lume minekut. Kasuks tulevad ka koolitused/treeningud koos grupiga ning endast tehniliselt võimekamate uisutajate jäljendamine, sest nii õpib tehnikat kõige paremini. Minu enda tee tehnika omandamiseni oli samasugune: algul sõitsin esimesed viis aastat nii, kuidas oskasin. 2006. aastal, kui läksin Šveitsi võistlema ja treenima ühe tunnustatud Uus – Meremaa treeneri Bill Beggi juurde, hakkasin omandama õiget kiirrulluisutamise tehnikat. Eks me proovisime enne Eestis ka videote ja muude võtetega aru saada, mismoodi need jalad ja keha täpselt liikuma peavad, aga see on ikka keeruline, kui sind keegi kõrvalt ei vaata ega paranda. Samuti oli Šveitsis tugev treeninggrupp, kus olid ühes grupis nii maailmameistrid kui ka nö. arengumaade uisutajad. Bill soovitas grupisõidus võtta sappa mõnele tehniliselt heale uisutajale ning proovida teda jäljendada. Selline oli minu tee tehnika omandamisel ja kuna see tuli sel viisil suhteliselt kiiresti, siis olen seda soovitanud ka oma õpilastele. Muidugi peavad jalad olema tugevad ja tasakaal hea, sest siis on võimalik õigeid liigutusi teha ja veerevust ühel jalal pikemaks venitada.

Foto: Margus Leet

Mida soovitad Eesti lastele ja peredele rulluisutamise ja üldse liikumise võtmes? 

Soovitan inimestel liikuda ja hoolitseda oma tervise eest ja miks mitte proovida ka rulluisutamist. Usun, et lapsele on väga kasulik, kui ta õpib noores eas ära rulluiskudel liikumise, sest uisutamine annab hea tasakaalu. Oleme nüüd kaks aastat lastele Rullibussi tiimiga koolitusi teinud ja kõige vahvam ongi vaadata, kuidas lapsed esimest korda trenni tulevad, mõni neist ei seisa rullidel püstigi, peab vanema toel esimesi samme tegema ja siis esimese või teise trenni lõpuks ta juba sõidab ja mängib mänge. Oluline on, et lastel oleks korralik varustus ja kogu kaitsmete arsenal, siis ei tee nad kukkudes endale viga ja neil on sära silmades.
Täiskasvanutel nii lihtsalt ei lähe, kui enne rulluisutamist proovinud ei ole, aga üldjuhul ikka kuskil 90% inimestest saame uiskudel sõitma, algul alustame siis kasvõi murul esimeste sammudega. Siin ongi nüüd see koht, kus tuleb mängu tahtejõud ja soov, et uiskudega peab harjuma ning kui esimene trenn kohe välja ei tule, ei tasu loobuda. Tasuks meenutada oma lapsepõlve aegu, kui alguses olid jalgrattal ka abirattad või kasutusel kolmerattaline jalgratas. Ükski algus ei ole liialt lihtne, aga veidi pingutades jõutakse eesmärgile.

Kuidas märgata lapses sporditalenti ja kuidas seda elus hoida? 

Arvan, et see talent tulebki välja erinevaid mänge mängides või liikumisharrastusega tegeledes. Talenti elus hoida, eks see on keeruline teema. Minu arvates peab see tulema inimese enda seest, laps peab ise seda soovima. Kindlasti on hea, kui on keegi mentor, kes õpetab, julgustab ja suunab, aga lõpliku otsuse teeb ikkagi laps ise. Arvan, et midagi kunstlikult elus hoida ei ole võimalik ja ka mõistlik.

Mida soovitad edasijõudnud rulluisutajatele? 

Tehnika on asi, millega rulluisutamise juures vaeva peaks nägema, sest tehnika parandamisega võivad tulla oluliselt paremad tulemused kui pelgalt füüsilise vormi parandamisega. Samuti püüdke treeningutel olla võimalikult palju rulluiskudel, see annab palju juurde.

Foto: Silver Muru

Mida soovitad algajatele, kes alles õpivad rulluisutama?

Tulge rulluisukoolitustele, mõnikord piisab isegi korrast või kahest, et inimene saaks ABC selgeks ja edasi on palju lihtsam. Kui koolitaja seletab/näitab teile ära, kuidas pidama saada, milline peab olema kehaasend ja kuhu suunas peaksite uisutades tõukama, siis on teil juba päris oluline teadmiste pagas olemas, mille pealt iseseisvalt edasi liikuda. 

Mis on Su sõnum neile, kes on kord olnud suurepärases vormis, kuid end erinevatel põhjustel käest lasknud ja kel on nüüd taas väga raske uuesti alustada?

Lihtne oleks ju öelda, et võtke end kokku ja alustage uuesti treenimist. Ma arvan, et inimene võiks esmalt endale selgeks mõelda, mis tunne oli neil tol hetkel, kui nad olid suurepärases vormis ja siis võrrelda seda tundega, mida nad praegusel hetkel tunnevad ning siis võtta vastu otsus, et peaks uuesti alustama samm-sammult liikumist selle suurepärase vormi suunas. Proovige leida endale seltskond, kellega koos seda teha, sest sportimine peab olema lõbus ja grupiga treenimine on alati lõbusam kui üksi tegemine.

Kui palju Sa ise jälgid toitumist, palun kingi harrastajatele mõni toitumise nipp?

Üritan jälgida toitumist, aga ega see mul ka kogu aeg hästi välja tule. Suvisel ajal, võistlusperioodil olen toitumise osas kriitilisem, talvel veidi leebem. Lihtsam oleks muidugi kogu aeg korralikult toituda. Toitumisnippe on terve internet täis, aga ma võtaks kokku nii, et vähem magusat ja tehistoitu ning rohkem värsket. 

Mis komponentidest koosneb Su aasta treeningkava, kas Sind keegi juhendab ka? 

Minu treeningkava koosneb jõu, vastupidavuse ja kiiruse arendamisest ning tehnikat parandavatest harjutustest. Jah, mõned juhendajad mul hetkel on, viimasel ajal on mind aidanud Sparta Spordiklubi suurepärased inimesed nagu Indrek Verro, Jaanus Teppan ja Marius Unt.
Olen vahepeal aastaid tegelikult ilma juhendajata treeninud ning arvan, et see ei ole hea. Mingil hetkel jooksevad mõtted lihtsalt kokku ega teki uusi ideid, kuidas paremaks saada. Sellepärast ongi hea kellegagi konsulteerida ja nõu pidada, et kuidas edasi minna ning tulemusi parandada.

Mis on Sinu jaoks liikumine? 

Sport ongi liikumine, olgu siis tossudes, ratastel või suuskadel. Ma kasutan endiselt kõiki oma vanu lemmikalasid ka ettevalmistuse juures. Vastavalt ilmastikule tuleb sügisel-talvel ikka nii tossud kui ka suusad alla panna. Suvel saab ka pallimänge mängida ning vahel harva tuleb ette liikumist ka mootorsõidukitel. Kui oled pikalt sellest valdkonnast eemal olnud, siis on see ikka võimas adrenaliinilaeng, mida mootorid pakuvad. Viimati käisime sõbraga karti sõitmas, õige võistluskardiga, vot see on elamus! Piire pole, ole ainult mees ja hoia roolist kinni ning vajuta paremalt esimest pedaali.

Foto: Aleks Luik

Kas Sul on liikumismaailmas veel unistusi, mis veel täitunud ei ole? 

Eks ikka on. Kui rulluisutamisest rääkida, siis on unistuseks sõita maratoni alla ühe tunni, hetkel on parim aeg mul Berliini maratonilt 1.00,44. See siis eeldaks rulluisukudel keskmise kiiruse hoidmist üle 42 km/h , mis on paras pähkel, aga mitte võimatu üritus.
Langeva profiiliga rajal, Sveitši Engadini MK etapil olen sõitnud 42 km alla tunni, ajaga 51 minutit 21 sekundit. Keskmine kiirus oli siis üle 49 km/h.

Kuidas end taas kokku võtad, kui vahel esineb tagasilööke? 

Mõtlen siis positiivsetele hetkedele, nii on raskused ületatavad. Kui spordis on tagasilöögid, mõtlen sellele, mida valesti tegin ja kuidas saaks minevikus tehtud vigu vältida.

Kas soovitaksid rulluisutamist ka ülekaalulistele? 

Meil käib treeningutel ülekaalulisi inimesi ja ma ei oska küll ühtegi põhjust välja tuua, miks nad ei peaks uisutama, kui neile meeldib seda teha.

Kas tahaksid liikuda rulluiskudel ka kõrges vanuses, kui tervis lubab? 

Ma usun, et jah, kui võistlusspordiga lõpetada, siis liikuma peab ikka edasi. Kui sport on noorest saati veres, siis ega muud moodi saagi. Eks see sport on ka üks sõltuvus, minu jaoks üks hea sõltuvus, milleta ma elada ei saa.

Mis on Sinu kõige naljakam seik seoses rulluisutamisega? 

Kõige naljakam seik, mis mulle hetkel meenub, on 2001. aasta Paldiski 84 km pikkuselt rulluisumaratonilt. Olime koos sõbra Meelis Aaslaga stardis ja võistlus toimus osaliselt linnas, osaliselt maanteel. Maanteel oli tagasipööre, kus tuli hoog maha võtta ja suhteliselt kitsal alal tagasi pöörata. Ühel ringil siis tuleb see tagasipööre, pidurdame, ringutame ja hakkame valmistuma tagasipöördeks, kui ühel hetkel sööstab minust paremalt mööda esmalt üks rulluisuratas ja meeskonnakaaslane Meelis Aasla rulluisuratta tuules. Meelisel oli ratas ühe rulluisu alt ära tulnud ja tema antud ringi tagasipööre oli kaotsi läinud rulluisurattast tingituna oluliselt kaugemal. Sõita sai ta edasi, sest lahti oli tulnud õnneks üks keskmistest ratastest. Oleks olnud esimene või viimane ratas, siis oleks sõit selleks korraks lõppenud olnud või siis oleks pidanud rulluisuvõtme hankima ja ratta uuesti alla tagasi keerama. 

Mis on Su lõpusõnad ja soovid kaasmaalastele?

Ma loodan, et 2014. aasta oli kõigile tore ja piisavalt liikumisrohke ning et 2015.aasta tuleb vähemalt sama liikuv ja hea oleks ikka mõni protsent liikumise osas juurde lisada.

Foto: Silver Muru