SPORTLASELT HARRASTAJALE: Jaak Mae: minu kreedo on: “Otsi lahendusi"

 (10)
SPORTLASELT HARRASTAJALE: Jaak Mae: minu kreedo on: “Otsi lahendusi"
Jaak MaeFoto: Siim Lõvi

Jaak Mae on suurepärane suusataja, sõna otseses ja kaudses mõttes suure südamega inimene, kelle nime teab küllap iga väike jõmpsikaski. 2002. aastal sai Jaak Salt Lake City taliolümpial auväärse pronksmedali, 2003. aastal Val di Fiemme MM-il aga hõbemedali. Jaak Mae on Eestit esindanud lugematul arvul kordi rahvusvahelisel areenil ning tema meistritiitleid ei jõua siinkohal ette lugedagi - seejuures Eesti meistritiitleid mainimata.

Kuigi ta on tippspordis ajalugu teinud, pole see ta ego ilmselgelt upitanud. Nii on ta lahke, sihikindel, soe ja sõbralik inimene.

Kes on see andekas, kangekaelne ja kangelaslik kuju ning tugeva iseloomuga isiksus, kes suutnud oma keha sellisteks pingutusteks tippvormi viia, jääbki tõenäoliselt laiemale avalikkusele saladuseks.
Ka käesolev Liikumisaastal valminud artikkel ei pretendeerigi sellele, et Jaak Mae kohta kõike öelda. Parim, mida üks lugu võib teha, on aidata avada väikest peegeldust justkui kaugest tähest, keskendudes siiski käesolevale hetkele, püüdes tabada värske pilguga olnut, kuid suunates silmad tuleviku poole.
Isegi kakskümmend viis aastat koos elanud abielupaarid tõdevad mõnel hetkel, et nad ei tunnegi teineteist. Kas ongi võimalik kedagi lõpuni tunda ja teada? Kas tunned iseennastki? Sõltumata sellest, et me ei hooma alati tervikpilti ega näe alati meie kõrvalgi jalutavate inimhingede suurejoonelisust erakordsust ja ilu. Siiski on oluline püüda päikesepeegeldusi ja kuulata suure algustähega inimeste lugusid. Sportlased, keda mul on au tunda, on kõik targad, sügavad, sisukad ja inspireerivad isiksused - nii ka Jaak Mae. Kõige inspireerivamad on ehedad ausad elusad lood - lood, kus inimene tõeliselt avaneb ning räägib südamest südamesse, sest see, mis hingest tuleb, jääb kuskil helisema ja ausus on võti, et puudutada teist hinge. Vägeva iseloomuga Jaak on suutnud täita nii enda kui ka paljude teiste eluunistused ning realiseerinud oma anded ja võimed tippspordis.

Seotud lood:

Mis on Sinu kokkuvõte Liikumisaastast? 

Liikumisaasta oli igati hea ja õige ettevõtmine, loodan, et kõik positiivsed algatused ei jää ainult 2014 aastasse, vaid jätkuvad ka uuel aastal. 

Mis on Sinu uue aasta soovid iseendale ja Eestimaa harrastajatele?

Uuel aastal soovin jätkata liikumist ja nautida sporti koos lähedaste ja sõpradega. Harrastajatele soovin arukat harjutamist ja soovitan võtta vähemalt üks mitteliikuv sõber terviseradadele kaasa ja tutvustada talle liikumise võlusid.

Oled Otepääl 17.-18. jaanuaril toimuva MK-etapi peakorraldaja, kuidas ettevalmistused kulgevad?

Ettevalmistused kulgevad plaanipäraselt ja nagu ikka suurte sündmustega on viimane kuu väga töine ja tihe. Tööpäevad on pikad, aga tänu kogenud ja tublidele abilistele saame kenasti hakkama. Kindlasti tuleb ette viimase hetke tegemisi ja muudatusi, milleks peab alati sellist projekti juhtides valmis olema. Eelmise korra kogemused on suureks abiks ja loodan, et tuleb tore ning meeldejääv võistlus.

Käisid Pärnumaal Jõulumäe finišihoonet ja jõusaali laiendust avamas, jaga palun muljeid?

Jõulumäe on kindlasti üks parimaid näiteid, kuidas pühendunud inimesed suudavad liikumise ja spordi heaks väga palju teha ja pakkuda sportimisvõimalusi paljudele.

Kuidas kõik algas? Palun pajata oma lapsepõlvelugu.

Loe veel

Olen maapoiss ja mu teadlik elu, mida mäletan, algas Albu vallas. Olin siis kolmeaastane. Põhiline liikumine oli meil poistega koos õues. Nii mängisime, võistlesime ja liikusime väga palju just värskes õhus. Jalgratas ja pallimängud olid meie põhitegevused. Toona meeldis mulle ka rahvastepall. Oli väga palju füüsilist liikumist. Väga palju oli ka poiste mängusid: onnide ehitamist, sõjamänge ja puude otsas ronimist. Tänapäeval on aga õued sageli tühjad ja lapsed istuvad pigem toas ja arvutite taga, see on tegelikult kurb.
Eks sealt edasi hakkaski mu liikumistee vaikselt arenema ja täpsemat suunda võtma. Tol ajal olid populaarsed töö - ja puhkelaagrid ehk TPL-id. Hakkasin minagi suviti kolhoosipõllul rohimas käima. Päeva teises pooles olid spordimängud ja ekskursioonid. Ühes laagris viis elu mind kokku mu esimese treeneri Tiiu Teistega, kes oli seal oma kooli lastega TPL-is. Tiiu oli Aegviidu kooli kehalise kasvatuse õpetaja ja treener. Jäin talle silma. Tema kutsel läksin esimest korda Aegviidu kooli, 4. klassi. Enne oli mind innustanud isa, kes oli ka sportlik. Kodus olid meil sportimiseks jalgratas ja mitmed kergejõustikuvahendid. Nii pall, ketas, kuul kui ka oda olid meil kõik olemas. Tegime poistega sageli ise võistlusi. Korraldasime omavahel ka 10-võistlusi ja palju muud põnevat. Mängisime maakat- võrkpalli, kus pall võis vaid korra maha põrgata. Jalgrattaga sõitmine oli siiski lemmik ja see pani mu vastupidavusele hea põhja alla ning treenis südant.
Kehalise kasvatuse tunnid olid Aegviidu koolis tasemel ja toimusid mäletamist mööda 4 korda nädalas. Lisaks toimusid ka suusatrennid ja kergejõustikuvõistlused. Päris palju mängiti koolis ka käsipalli. Nii sain väga hea baasi ja mitmekülgse treeningu, võimlemisveerand koolis oli samuti heaks ettevalmistuseks. Lisaks viis mind vormi logistika. Kuna Aegviidu kool oli 25 km kaugusel ja busse kogu aeg ei käinud, siis sageli tuli pikki vahemaid jalgsi kõndida. Vahel tuli isegi kuni 10 km jalgsi koju tulla. See kõik oli ka vastupidavusalade jaoks väga hea põhi. Mu ema ja isa jälgisid päris palju sporti ja toetasid väga sporditegemist.

Kas mäletad oma esimest võistlust?

Esimene võistlus oli 5-aastaselt jalgrattavõistlus Paides. Jalgrattavõistlustel läks mul alati hästi, üldjuhul võitsin neid. Eks see edu ja positiivne kogemus, mis mind spordi juurde jättiski. 

Millal Sa enda jaoks suusatamise avastasid ja kuidas see teekond on kulgenud? 

Suusatasin esimest korda enne kooli ja esimesed võistlused olid esimeses klassis. Algkoolis käisin ma koguni suuskadega koolis. Lumisel talvel olime poistega suurema osa ajast suusamäel. Käisime ka oma tehtud mäelt hüppamas. See oli täiesti tavaline asi - kõik oskasid hüpata.
Tol ajal oli piirkondlikeks võistlusteks "Kõrvemaa mängud". Need olidki mu esimesed suusatamisvõistlused, kus käisin. Sain eraldi auhinna kui kõige noorem osavõtja. Olin siis 7-aastane ja distants võis 1 km kanti olla.
Siis tulid juba Harju rajooni võistlused. Põhikooli viimase klassi lõpetasin juba Otepääl suusakoolis. See oli endine TSIK. Gümnaasiumi viimased pool aastat olin Norras koolis ja see oli mulle väga oluline periood: mõistsin, et tippsport ongi ala, millega ma tahan tegeleda ja millele oma elu pühendada. Sealt tagasi tulles sai otsus tehtud, et suusatamine ongi ala, mis mulle kõige rohkem meeldib. Elu viis siis kokku Mati Alaveriga ja ta tegi ettepaneku koostööd teha. See oli mu elus oluline valikukoht - risttee. Mati kutsus seejärel mind oma rühma harjutama. See oli elumuutev hetk. Mati oli minu jaoks autoriteet. Uskusin ja usaldasin teda. Mida aasta edasi, seda enam muutus see koostööks. Mida kõrgemale tasemele sportlane jõuab, seda suurem roll on sportlasel iseendal treeningute planeerimisel. Alguses oli Mati selgelt suunaja, kuigi plaanid arutati alati läbi. Minu kui sportlase roll ja vastutus kasvasid hiljem, mil meil tekkis põnev koostöö. Tema puhul oli väga oluline motiveerimise oskus. Ta teab nippe, kuidas panna sportlane tegutsema. Hea on ka Mati ideede rohkus. Ta oskas iga uut asja väga hästi põhjendada. See innustas uusi asju ning erinevaid meetodeid proovima. Matil on ka super analüüsivõime. Mu treeneril oli oletamist vähe. Tal on sügavad teadmised ja väga tugev teoreetiline põhi. Selles mõttes oli hea lihtne temaga treenida.

Palun vaata korraks tagasi oma senisele tippsportlaseteele ja jaga enda jaoks olulisi elupunkte, innustavaid hetki, õppetunde, taipamisi ja kordaminekuid.

Kindlasti oli pool aastat Norras minu kujunemiseloos väga oluline periood, kus sain enda jaoks selle selgeks, miks ma tahan sporti teha, ja sain aru, et teen seda iseendale. Mäletan, et ka Otepääl läksid ükskord meie treenerid Uno ja Vaike Aavola ära ja jäime paariks nädalaks omapead. Nii pidime ise treenima. Ka see seik andis arusaama, et teen seda kõike iseenda jaoks - et suusatan endale.
Minu jaoks on olnud innustavad ka minu sportlikud tulemused. 1998. Nagano olümpial oli sportlik resultaat selgelt üle selle, mida olin oodanud. Oli oluline periood, mil sain aru, et võin maailma paremikuga võidu sõita.
Õppetunde on mul olnud palju. Igast võidust ja kaotusest on palju õppida. Näiteks 1995. aasta Thunder Bay maailmameistrivõistlused jäävad meelde. Kuigi vigastusi oli mul vähe, on ka nendest palju õppida. Lisaks on üks oluline õppetund, kuidas peaaegu nullist uuesti pihta hakata ja end taas üles töötada. Kui inimesel tuleb end peale vigastust või haigust uuesti sportlikku vormi viia, nõuab see suurt vaimset pingutust. Spordis on sageli rohkem tagasilööke kui võite. Kui peale mõnda tagasilööki kohe tagasi tõmbuda, ei saa ka võite nautida. Eelkõige aitab raskest punktist läbi minna sportlase enda seest tulev soov just valitud alaga tegeleda - sisemine kirg. Nii pead tegelema alaga, mis Sulle väga meeldib, mis Sind põlema paneb. Kindlasti mängivad rolli raske hetke edukal läbimisel ka treener, vanemad, lähedased ja pere, kes toetavad Sind Sinu otsustes. Mind lohutada ei olnud vaja, aga tuge andis nende olemasolu - selline mõnus vaikne toetus. Abiks olid alati ka analüüsid treeneriga. Väga toetav oli see, et pere aktsepteeris alati mu valikuid ja keegi ei hakanud kahtluse alla seadma minu otsuseid ega mind milleski ümber veenma.
Spordis on hea see, et kõik on taas igal võistlusel samal stardijoonel ja nii on iga kord uuesti uus võimalus edukas olla ja end uuesti proovile panna.
Taipamistest ja kordaminekutest toon välja lihtsa tõe, et stabiilne hea esinemine loob eeldused võitudeks. Nii loobki võit uusi võite. Enda jaoks oli elu üks mu sportlasetee edukamaid perioode 2002. aasta. Kogu hooaja vältel õnnestus mul teha. väga häid sõite. Selle krooniks oli olümpiapronks. See oli minu jaoks ajalooline ja väga hea hooaeg. Lisaks olümpiamedalile sain maailma karika üldarvestuses 6. koha. Sellise koha saavutamine eeldab, et pead olema olnud läbi aasta väga heal tasemel. Et nii kõrget kohta saavutada, paarist heast sõidust ei piisa. Eeldus medalivõiduks oli, sest olin pikka aega väga heal tasemel. Kui asjad õnnestuvad, võid ka medali võita.
Õppetundidest on mul olnud üks korduv teema, mida õppisin enne pikalt, kuni selgeks sain. Aja jooksul hakkasin oma keha ning piire paremini tunnetama. Eks ikka õpitakse oma vigadest. Esimesed aastad täiskasvanute klassis läksid testimise tähe all. Proovisin, mida mu organism välja kannatab. Alguses läksin tihti üle piiri. Sellest tulid ka mõned vigastused ja haigused. Minu puhul oli nii, et tegin liiga palju trenni ega vaevelnud motivatsioonipuuduse käes. Kuna treenimine mulle meeldis, siis oli alati minu puhul see oht, et võisin mahupiiri ületada. Näiteks 2005. aastal oli mul väga hea vorm, aga veebruari teises pooles, kui olid maailmameistrivõistlused, pidin tõdema, et olin treeningutega üle pingutanud. Kuigi tolleks ajaks oli kogemusi juba piisavalt, oli ikkagi ahvatlev täie rauaga anda. Nii kippusin mina pigem rohkem tegema, kui vaja oleks olnud. Vahel lihtsalt oli ja on endale raske puhkust lubada, vaadates konkurentide arengut. Eks siinkohal ongi treeneri roll sportlasele öelda: „Oleme piisavalt treeninud, ettevalmistus on läinud hästi ja nüüd on vajalik puhata.“ Kokkuvõttes võib öelda, et mulle tegi üks lisapuhkepäev pigem head. See oli mu iseloomu teema: vargamäelik jonn on minus olnud lapsepõlvest peale. Isa poolt jäi kõrvu kumisema lause: „Tee üks kord ja korralikult, ole kasvõi viimane, aga tee lõpuni." Olen oma jonniga ja ka isa sõnade tõttu kõik võistlused lõpetanud, isegi kui alati polnud tulemus see, mida ootasin.

Mis on Su tippsportlasetee suurim võit?

2002. aasta Salt Lake City pronksmedal ja 2003 aasta Val di Fiemme MMi hõbemedal. Eks need on mulle ühed kõige olulisemad hetked. Minu jaoks teeb olümpia eriliseks just see, et see toimub vaid iga 4 aasta järel. Olümpial ei saa öelda: „Õpetaja, ma ei jõudnud õppida.“ Nii on sportlasel kindel aeg ja kellaaeg ja siis pead olema tasemel ning valmis nii kehalt kui vaimult. See teebki tiitlivõistluse oluliselt kaalukamaks. Vabandusi ja tegematajätmisi protokolli ei kirjutata. Nii on ja nii jääb.

Kuidas on korrelatsioonis sõnad: „andekus“ ja „eeldused“? Kas tippspordis läbilöömiseks peavad inimeses olema mõlemad või piisab ühest?

Et maailma tippspordis läbi lüüa, siis selleks on kindlasti vaja mõlemat: nii andekust kui ka eeldusi. Vabariigi tasemel võib küll midagi korda saata ka pelgalt töökusega, kuid maailma areenil jääb sellest väheseks. Andekuse vajalikkusest ei pääse üle ega ümbert, kuid need, kes on töökad, löövad võib-olla ka valitud alal läbi. Võib-olla, sest on veel tuhat pisiasja. Näiteks on oluline ka inimese vaimne pool: stressitaluvus ja hea võistlusnärv on väga tähtsad. Vahel on nii, et inimesel on suurepärased eeldused olemas ja lisaks ka tahab sportlane tööd teha, kuid psüühiline pool ei pea vastu ja veab alt. Kogu tervik peab paigas olema. Mina psühholoogi abi oma sportlaseteel ei kasutanud. Minu jaoks oli teema selge: „Kui ma tahan, siis ma teen.“ Minu kreedo on :“Otsi lahendusi“. Asi taandus sellele, kas ma tahan või ei taha. Kuigi tippspordis on paljud inimesed head abi saadud ka spetsialistidelt, siis mina olin iseõppija. Nii olen ise raskustest läbi kasvanud. Võib-olla oleksin mõne asja lihtsalt kiiremini omandanud, kui oleks olnud ka selles aeespektis mõni teejuht. Aga samas üksi mõnda katsumust kogedes ja sellest läbi minnes, juba teadsin teinekordki õiget teed ega löönud verest välja.

Millised eeldused ja organismi näitajad on suusatamise kontekstis kõige olulisemad? Kas erinevad eeldused võivad erinevate rajareljeefide juures kasulikud olla? 

Üks kõige olulisematest eeldustest suusatamise kontekstis on hea hapnikutarbimisvõime. Väga tähtis on ka, kui võimas on sportlase südame veresoonkond. Need parameetrid on arendatavad, kuid parimad šansid on neil, kel on ka kaasasündinud eeldused. Inimestel on võimalus olla edukas erinevate eelduste korral, tulemuse vormistamine sõltub erinevatest asjadest, näiteks rajareljeefist. Kui on väga kõva sile ja kiire rada, siis on jõu ja kiiruse omadused olulised ja määravad. Nii sõidetakse päris palju paaristõugetega. Kui aga võtta Otepää-tüüpi maastik, kus rada käib üles-alla, on hapnikutarbimisvõime tähtsam. 

Mida on loodus Sulle kinkinud ja milliseks oled end ise treeninud? Kas mäletad mõne koormustesti tulemusi?

Mul on südame veresoonkonna võimekus ja hapniku tarbimine juba looduse poolt väga head, testides korduvalt üle 80. Kui mitmed harrastajad vehivad ja väsitavad end palju enam, siis tippspordis pead olema ökonoomne oma erialases tehnikas ja kulutama võimalikult vähe energiat edasiliikumiseks. Nii investeeritakse rohkelt aega oma tehnika lihvimisele. Mul on ka hea kopsuventilatsioon, st. kui palju inimene suudab ühes minutis kopsuga ventileerida hapniku. Ventilatsiooni pool oli parimates testides natuke üle 250 liitrit minutis.
Kui käisime Soomes Vuokattis hapnikutarbimistesti tegemas, oli mu kopsuventilatsiooni testi tulemus tollal selle koha tippmark.
Kui on inimesele looduse poolt ka andekust kaasa antud, on oluliselt lihtsam organismi teatud näitajaid parendada.

Kuidas toetada eestlaste tervist ja ärgitada neid veelgi rohkem ja teadlikumalt liikuma ja enese eest hoolitsema? 

Esmalt ja eelkõige algab liikumisarmastus kodust. Lapsevanemate puhul on väga oluline, mis eeskuju lastele antakse ja kui palju ema ja isa ise liiguvad. Teisalt on tähtis ka haridussüsteem. See on paik, kust me saame kätte eluks vajalikud harjumused ja teadmised. Tänapäeval räägitakse palju näiteks teemal, kas kehalise kasvatuse tunnis kõik peaks kõike tegema ja kas sooritusi hindama. Minu jaoks pole kehalisel kasvatusel vahet teiste ainetega. Kui keemiat, matemaatikat ja eesti keelt hinnatakse, võiks ka hinnata kehalise kasvatuse tunnis tehtud asju. Mõned lapsed on ka vabastatud ja nende puhul näen ühe variandina, et kui juba laps läheb autost välja ja jalutab omal jalal kooli. Siis isegi, kui seesama laps on kehalise kasvatuse tunnist vabastatud, ei peaks ta kirjutama esseed, vaid võiks vähemalt värskes õhus jalutama, sel ajal kui teised trenni teevad. Kui laps sai kooli tulla, siis ta suudab ka 40 minutit värskes õhus jalutada ja oma tervisesse panustada. See oleks kindlasti rahva tervise seisukohalt oluliselt parem lahendus ja avaldaks ühiskonnale suuremat mõju. Tänapäeva elu liigub sinnapoole, et püütakse liikumisharrastust laste hulgas kultiveerida ja see on positiivne. On oluline, et lastel ei tekiks liikumise suhtes vastumeelsust. Võimalusi on nii palju, kuidas ühiskonnas situatsiooni parandada. Üks oluline aspekt on see, et sporditegemise ja liikumise võimalused oleksid väga mugavalt kättesaadavad: erinevad terviserajad, rajatised ja RMK matkarajad. Teiseks tuleks tähelepanu rohkem suunata laste ja noorte suunas. Minu hinnangul on koolide lähedal väga palju ära teha. Kui koolide juures oleks noortel rohkem sporditegemise võimalusi, mis oleks ka taskukohased, siis oleks sellel kindlasti positiivne ja suur mõju noorte tervisele ja vaba aja veetmise valikutele. Mina alustaksin rohujuuretasandist. Täiskasvanuid paneb sageli oma harjumusi muutma väga selge vajadus - kasvõi terviseprobleem. Võiks muuta lastele ja noortele suunatud süsteemi. Kui lapsed tahavad liikuda, tulevad peagi ka vanemad liikumise juurde.

Palun meenuta 1994. aasta taliolümpiamängusid Lillehammeris, mis on täna olulised märksõnad?

Emotsioon, positiivsus, kogemused. Taliolümpiatest parim publik. Avamisel ja lõpetamisel sain kõigest osa. 

Mis on meelde jäänud 1998. aasta Nagano taliolümpiamängudelt? 

Arusaam, et on võimalik maailma parimatega võidu sõita, abiliste vajalikkus tipptasemel. Abiliste töö ja õnnestumine.

Millised on meeldejäävamad seigad 2002. aasta taliolümpiamängudelt Salt Lake City'st?

Tulemusele keskendumine, professionaalne tegutsemine, pisiasjadele keskendumine. Väga hea sportlik vorm, mis õnnestus medalisse realiseerida ja ühe unistuse täitumine.

Mis meenub 2006. aasta taliolümpiamängudelt Torinost? 

Kõige lühem olümpia, nagu pikem MK etapp: kohale, raja vaatus ja start. Suur lumesadu ja natuke parem stardinumber lähevad oleksite maailma. Sportlase jaoks oli meie abiliste poolt kõik võimalused loodud ja hästi organiseeritud. 

Mida õppisid 2010. aasta Vancouveri taliolümpiamängudelt?

Rutiinne tegevus ei taga parimat tulemust, kõik tundus juba tuttav ja teada, ilmselt ei suutnud heaks tulemuseks vajalikku kerget ärevust enne starti saavutada.

Kui oluline on tippsportlasele naise ja pere toetus? 

Kindlasti oluline. Kui lähedased mõistavad ja toetavad, on lihtsam ja kindlam valitud teed käia. Oli lihtsam pikkades laagrites ja reisidel olla teadmisega, et lastel ja perel on hästi ja toetav abikaasa Jana hoolitseb parimal viisil laste eest.

Palju perega koos liigutate? 

Tänasel päeval juba rohkem, aga igaühel on omad huvid ja tegemised. Planeerituid ja regulaarseid liikumisi tihti ette ei tule, aga võimalusel käime ikka ratastega sõitmas, suusatamas, jooksmas jne. 

Mida soovid ja soovitad paaridele ja Eesti peredele liikumise ja ühiste tegemiste võtmes? 

Lastele pakub rõõmu ühine tegutsemine ja tegemine, võimalusel proovige koos liikuda ja aidata liikumisest saada esimesed positiivsed mälestused. 

Mida soovitad lastele ja lapsevanematele, kelle võsuke unistab tippsportlaseteest ning kelle võimed on selleks ka vastavad? 

Kainet meelt ja kannatlikust. Usaldage treenereid ja lapsi ning ärge elage oma ambitsioone ja enda täitmata unistusi laste peal välja. 

Mis on sinu liikumissoovitus vastupidavusalade sportlastele?

Treenige mitmekülgselt, õige intensiivsusega, toituge tervislikult ja oluline on piisav puhkus ning uni. Lisaks õige tehnika, venitused ja piisav taastumisaeg.

Mis inspireerib Sind ennast liikuma nii füüsilises kui ka vaimses kontekstis? 

Värskes õhus olemine, loodus, sõbrad ja hea enesetunne mis peale liikumist tuleb. 

Mida suusatamine Sulle pakub? 

Suusatamine on ala, mida saab teha noorusest kõrge eani, treenib kogu keha, vigastuste oht väga väike ja värskes õhus liikumine on parim.

Mis on Su lõpusõnad Eestimaa inimestele? 

Jätkakem liikumist ja uuel aastal võiks igaüks meist liikuma saada ühe tuttava, kes 2014 aastal veel ei jõudnud. Kindlasti on meil kõigil selline tuttav.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare