SPORT-ID VEDURILT HARRASTAJALE: Marti Soosaar: soovitan endast võitu saada ja midagi hullumeelsena näivat korda saata
Ta on firmaspordi vedur ja asutaja. Tema algatatud on ka SportID. Nii on ta mõjutanud otsesemalt või kaudsemalt paljude töötavate eestlaste elu ning treeninguid. Lisaks on ta seotud Elamusretkede korraldamsie ja läbiviimisega. Mainida võiks veel 2013. aastal kahekümnevõistluses saavutatud maailmameistri tiitlit M35 vanuseklassis. Ta on ise tegelenud kergejõustiku, saalihoki, jäähoki, jalgpalli ja korvpalliga ning on praegugi aktiivne harrastussportlane.
Mis on Sinu jõulukuu soovid Eestimaa harrastajatele?
Soovin, et kaloritasakaal kehas säiliks ja et ei oleks suuri kõrvalekaldeid hea tervise kursilt.
Palun pajata, milliste trennidega tegelesid lapsepõlves?
Mina tegelesin oma nooruses hoovispordiga. Tartus Veerikul oli siis, kui oli minu lapsepõlv, veel suhteliselt geto, võrreldes nende suurte ja ilusate majadega, mis nüüd kerkinud on. Selle eest oli lapsi suhteliselt palju ja piisas mängukaaslastest. Eks sai tegeletud kõige sellega, millega praeguseks 30+ ja 40+ vanusesse jõudnud põlvkond tegeles. Põhilised hoovispordialad olid jalgpall ja korvpall, mille harrastamist ärevama närvikavaga inimesed, kelle akende all me seda tegime, keelata tahtsid. Tänapäeval valitseb neis hoovides vaikus ja meie vanadel mänguplatsidel pargivad autod.
Mis trennides jätkasid ja mis olid Su suurimad õppetunnid sportlaseteel?
Kui tulin ülikooli, alustasin kergejõustikutreeningutega. Ma olin ja olen ilmselt andekas inimene, sest tulemused paranesid kiiresti. Jõudsin kümnevõistluses Eesti koondisesse natuke nõrgematel võistlustel. Rahvusvahelisse klassi astuda siiski ei suutnud, sest võitlesin üliõpilasena pideva rahapuudusega, mis ei lubanud käia massaažis ja ka toitumine oli selline nagu Jumal juhatas. Tase polnud veel selline, et oleks toetajaid leidnud ja ega osanud ka toona neile midagi huvitavat pakkuda. See tähendas paraku ka suhteliselt mõttetuid ülekoormusest tingitud vigastusi, mis peatasid lõpuks ka arengukõvera. 18 aastaselt alustasin ja 23 aastaselt lõpetasin tõsisema spordiga. Edasi olen tegelenud oma lõbuks harrastusspordiga.
Mis on Sinu soovitused Eesti peredele ning lastele?
Minu lihtne soovitus on lihtsalt olla liikumises. Kui tekib tunne, et ei viitsi midagi teha, siis tuleb see kohe ära teha.
Mis on Su enda suurim õppetund spordist ja liikumisest?
Neid õppetunde on olnud väga palju. Mis esimesena meenub? Näiteks mõtled vahel, et oi kui raske mul parajasti on ja kellelgi ei ole ilmselt nii raske, kui minul. Jooksuvõistlustel leiad vahel sama tunde. Jooksed kellegagi kõrvuti ja tunned kui raske Sul on ja tunne on, et mis sellel teisel siis nii väga viga on. Jooksed tema järel ja ühel hetkel avastad, et tal on hoopis raskem kui Sinul ja ta jääb Sinust lihtsalt maha.
Rattavõistlusel grupis sõites, kui teed grupi ees tööd ja teised on Su selja taga, tunned, kui raske on. Kui teised lähevad vedama ja saad ise grupis tiksuda, siis mõtled, et mis võiks olla veel parem tõestamaks, et koostöös peitub tõeline jõud.
Kui kunagi tegin kümnevõistlust, siis olin kade neile, kes alustasid minust 0,2 või 0,3 sekundit teravamalt 100 m jooksus. Õppisin ise kehakultuuriteaduskonnas ja teadsin, et sinna pole midagi teha, kuna mu lihaste tüüp on lihtsalt veidi aeglasem ja pean sellega leppima. Samas nägin enne 1500 m jooksu nende silmis tõsist hirmu selle jooksu ees, mis kestis ju vaid 4-5 minutit, kuigi on tõeliselt kurnav, kui tublisti pingutada. Mingil määral olid nad ka kadedad, et ma suutsin seal endast palju rohkem välja pigistada kui nemad. Ehk siis: igaühel on oma tugevused ja oma nõrkused ja tuleb oma tugevad küljed ära kasutada.
Samas nende arvamus oli, et kui ma jooksin alla 4.20 ja nemad 5 minutit, siis minul on palju lihtsam kui neil. Tegelikult ma teadsin väga hästi, et ei ole: Kui kõik pingutavad maksimaalselt, siis on neil ka ilmselt sama raske.
Kuidas sündis idee luua Firmasport ja kuigi suurem osa eestlasi teab, millega tegu, palun siiski: ava, mis on teie missioon ja visioon. Ava ka mõni naljakas seik teie tegemistest?
Firmaspordi idee tekkis sellest, et Eesti Spordiseltsis Kalev, kus ma liikumisharrastuse projektijuhina töötasin, ei tegeletud selle, minu meelest väga olulise teemaga, piisavalt. Mul olid omad ideed, kuidas seda peaks tegema. Paraku ei lastud neid eriti realiseerida. Toonane juhatuse esimees vedas mind ka isiklike lubadustega alt. See ei teinud just meelt rõõmsaks ja võtsin vastu otsuse ise üksi seda asja edasi teha. Õnneks tekkis meil kiiresti päris hea tiim ja asi hakkas ülesmäge minema. Kalevi toonase juhatusega läksime tülli, sest olin algse plaani teinud nende töötajana. Õnneks tänane Kalevi juhatus, eesotsas Aleksander Tammertiga, on kordades mõistlikum ja mõttetu vägikaikavedu on ammu unustatud ning läbisaamine nendega on väga hea. Oleme ka ise Kalevi liikmed. Saadakse aru ka sellest, et ega siin jagata mingeid suuri kasumeid, sest isegi spordiüritusi nulli majandada on üliraske ja kogu aeg on vaja pidevat ja energiatnõudvat sebimist. Milleks siis veel sellise asja pärast vägikaigast vedada?
Kui lõbusatest hetkedest rääkida, siis naljakaid seiku on väga palju. Igal üritusel saab meie arvuka, vahel enam kui 60 liikmelise vabatahtlike tiimiga päris palju nalja, kuid osa sellest pole üldsusele avaldamiseks. Nagu ikka, kui on head sõbrad koos, juhtub asju. Ausalt, see on parim seltskond ja igaühega neist võiks, kui nii võib öelda, iga kell luurele minna.
SportID-d on plaanis laieneda peagi rahvusvaheliseks. Kas Eestimaa jääb kitsaks?
Sport ID on spordikulude haldamise platvorm ettevõtetele, millega on Eestis liitunud enam kui 120 ettevõtet ja 10 000 inimest. Iga kuu kasvame, sest meie süsteem on ettevõtetele supermugav ja nad ei pea ise mingi tšekimajandusega tegelema.
Me teeme praegu ikka väga kõvasti tööd, et saada rahvusvaheliseks. Oleme loonud usinasti kontakte Lätis ja Soomes, et seal startida. Hetke kitsaskohaks on, et püüame hakkama saada oma jõududega ja Eestis laienemiseks pole investoreid kaasanud, kuigi huvilisi on olnud. Arendustööd on praeguväga hoogsad ja lähikuudel on SportID praegustele kasutajatele märgatavaid muudatusi oodata. Loomulikult on probleeme, nagu iga startup ettevõtte elus, kuid asjad lähevad iga kuuga paremaks. Meil on hetkel 10 väga tubli töötajat SportID-s ja mis on eriti tore, et kõik nad saavad omavahel väga hästi läbi. Ilma liialdamata saaks öelda, et me pole ainult kolleegid vaid ka sõbrad ja väga palju tehakse ühiseid asju ja käiakse ka vabal ajal üksteisega läbi. Kas see on lõpuks hea või halb? Tahaks siiski loota, et hea. Eks näeme.
Kuidas kindlasti treenida ei tohiks?
Ma olen 12 aastat tagasi lõpetanud TÜ Kehakultuuriteaduskonna magistri kraadiga võrdsustatud kraadiga, aga sellest hoolimata on tunne, et ma pole pädev sellele küsimusele vastama. Võib olla seepärast, et ma pole treeneritööd teinud, välja arvatud ülikooli praktika ajal. Olen küll ammusest ajast ka kepikõnni treener ja isegi EOK omistatud litsents on olema, aga kõigest hoolimata on mul tahtmine vastata sellele, et pigem ei tohiks treenida liiga vähe. Tänases ühiskonnas on see suures plaanis suurem probleem, kui liiga palju või valesti treenimine.
Ja kuidas siis võiks?
Võiks treenida ideaalis nii, et endal oleks treeningust rõõmu. Valida õiged alad ja vahetada neid, et ühest üleküllastust ei tekiks. See kõik kehtib harrastussportlaste puhul. Kui teil on kõrged võistlussportlikud eesmärgid, siis treenige nii, nagu treener ütleb.
Mida Sulle andsid õpingud TÜ kehakultuuriteaduskonnas?
Oskuse aru saada palju paremini sellest, kuidas inimese keha töötab. Hetkel täiendan end taas Tartu Ülikoolis psühholoogia erialal, et natukene paremini aru saada sellest, kuidas inimese mõtlemine töötab ja miks me käitume nii nagu me käitume. Tartu Ülikool on kindlasti Eesti parim kõrgkool ja minu vanal kursusel ja ka praegusel kursusel on ikka täiega lahedad inimesed. Olen ülikoolist, lisaks teadmistele, palju häid sõpru saanud.
Mida arvad kehakesksest popkultuurist?
Ma pole kindel, et ma seda küsimust, nagu seda on küsitud, mõistan. Arvan sellest suhteliselt hästi. Paraku kipub olema nii, et enamiku inimeste ideaalid jäävad sinna normaaljaotuskõvera keskele, aga enamik inimesi kipuvad oma tahtmistes pigem sinna äärte poole nihkuma. See pole hea, aga töötame selles suunas, et tulevikus see enam nii poleks..
Palun kingi mõni lühike lööv, kuid elusid muutev treeningsoovitus?
Minu kõige põhilisem soovitus on endast võitu saada ja tossud jalga tõmmata.
Palun jaga mõni nipp, kuidas toituda enne võistlusi?
Selliseid soovitusi andma olen ma väga vale inimene. Sõbrad naeravad enne maratoni starti mu üle, et ega ma täna ometi ei unustanud hommikul süüa vms. Ma usun, et kehas on ressurssi, et hakkama saada ja ma võtan üritustel iga 40-60 minuti tagant süsivesikuid ja joon pea igas TP-s ja olen hakkama saanud. Olen vahel aga ka alt läinud. Üldiselt on see kõik liiga keeruline. Soovitan pigem selgeks õppida, mis teile endale sobib ja siis seda järgida.
Aga milline võiks olla menüü, mis toetaks tavapäraseid treeninguid?
Ka see küsimus on liiga keeruline. Olen enda jaoks avastanud, et parim on mitte süüa kuni 2 tundi enne trenni ja parem kui trennile eelnev söögikord koosneks rohkem süsivesikutest, kui rasvadest. Kui ma tarvitan enne trenni liiga rasvast toitu, siis jookseb trennis "juhe kokku". Aga see võib olla ainult minu probleem ja ma päris 100% suure ringi soovitusi jagada ei julgeks ja arvan, et keegi ei peaks midagi tegema vaid minu isikliku kogemuste pealt. Ehk siis taas - leia endale oma.
Kas sport võiks olla lõbus?
Ma arvan, et sport peaks olema lõbus ja tore nagu elu üldiselt.
Sinu enda naljakaim seik võistlustelt?
Ka neid on väga palju. Palju on muidugi pingutust, aga alati, pärast iga suuremat rahvaspordiüritust, on saunas hea naljakaid hetk meenutada. Näiteks viimaselt Tartu Rattamaratonilt meenub hetk kui hiljutine profisportlane, Rene Mandri, sõitis mingite väga laiade rehvidega rattaga Batmani kostüümis. Sõitsin tast mööda ja ütlesin, et vaja hoogu juurde panna, sest Superman on kohe nurga taga. Pärast kuulsin rattamaratoni rekreatiivalal, kui Mandri sõpradega rääkis, kuidas sai aru, et asi jama, kui tossudega mehed mööda hakkasid minema ja kildu pilduma. Tundsin ennast selles ära ja muigasin mõnuga. Mitmeid rahvaspordiüritusi olen ka ise kostümeeritult teinud ja ka sellega saab alati palju nalja. Nii vanamuti kostüümis rattamaratonil kui rootsi armee suuskadega Tartu Maratonil suusatades on nii palju nalja saanud, et selleks tuleks eraldi lood kirjutada, et neist rääkida. Olen teinud ka mitu suhteliselt hullu väiksemat spordiüritust. Näiteks selleaastane liikumisaasta sai avatud Tartu Arctic Sport Clubis täispika triatloniga, mida sõbrad siiani mulle meenutavad.
Sinu enda suurim saavutus?
Kõik suurte eesmärkidega inimesed vastavad sellele küsimusele nii, et see on alles ees. Ma ei hakkaks siin erandit tegema.
Mis on Sinu veel täitumata Liikumisealane unistus?
Need tekivad ja täituvad järjest. Üks suur eesmärk on praegu ees, millest räägin järgmise aasta märtsis kui see tehtud on.
Kus paljud harrastajad teevad oma treeningkavades ja tsüklites vigu?
Ma kordan ennast, aga mu vastus on pigem see, vead tehakse nendes kohtades, kus jäetakse treeningtsüklid planeerimata või plaanid realiseerimata. Ehk siis pigem liigutakse liiga vähe.
Kuidas paremaid plaane seada?
Alati on võimalik kasutada asjatundjate abi. Päris palju on treeningplaanide koostajaid harrastajatele juba ka SportID-s ja neid tuleb juurde. See on kasvav trend ja eratreenereid tuleb aina juurde, aga nad on kindlasti targemad kui teemat mittevaldavad inimesed ise.
Miks on oluline treenida südameveresoonkonda?
Hea füüsiline vastupidavus võimaldab elus oluliste hetkedel olla ärksam.
Argumenteeri, miks on nii meestel kui naistel nutikas teha ka jõutreeninguid?
Sest iga liigutus elus vajab mingil määral jõudu.
Milline näeb välja Su enda nädalane tavaline treeningplaan?
Palju jooksu, natuke jõusaali, natuke kergejõustiku trenni, vahel veidi ujumist. Mingeid juhuslikke asju kah aeg ajalt. Eile näiteks loopisin korra disc-golfi ketast. Olen seda varem ka proovinud. Igati mõnus meelelahutus.
Aga milline see võiks välja näha?
See võiks olla paremini planeeritud. Praegu tekivad asjad plaani ikka kaootiliselt ja vahel tuleb mõni trenn ka tühistada, kui tööasjad ei luba.
Kuidas saad ise raskest hetkest üle?
Võtan ennast kokku.
Sulle meeldib võistelda. Kust see kirg alguse on saanud?
Enne võistlust olen ma alati veidi närvis. Ei ole kindel, et see on mingi suur kirg. Saanaga aru, et endast on vaja alati võitu saada.
Kas võistled ka 90 aastaselt, kui tervis lubab?
Kui küsimuse poolt esitatud tingimused on täidetud, siis on vastus ilmselt jah.
Kuidas möödunud Liikumisaasta kokku võtad? Mis olid Sinu jaoks kõige tähtsamad seigad?
Startisin juba nii võimsalt, et aasta jooksul seda üle lüüa ei õnnestunudki. Täispikk triatlon uue aasta esimestel tundidel tehtud. Elu esimene. Tegin selle Tartus Arctic Sport Clubis. See oli superlahe. Kogu meie tiim tuli sellega kaasa ja toetas mind täiega ja tegid teatevõistlusena selle kaasa. See oli suurepärane elamus, mida on olnud hea terve aasta meenutada ja on ilmselt ka siis kui see Liikumisaasta ajalukku on läinud.
Sinu lõpusõnad ja soovid Liikumisaasta grande finale puhul?
Tehke midagi meeldejäävat. Midagi, mis jääb kogu eluks. Ületage ennast.
