MATKAJUHILT HARRASTAJALE: Mart Reimann: minu parimad mõtted on tulnud just liikudes
Ta on olnud sõna otseses ja kaudses mõttes teejuhiks paljudele inimestele. Nii juhendab ja suunab ta andekaid noori, töötades Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse õppejõuna. Ta on matkafirma Reimann Retkede asutaja, see on Eesti üks esimesi matkafirmasid, mis pakkus ka süstamatkade teenust. Käesoleval ajal toimuvad matkad aastaringselt : suvel süsta - ja jalgsimatkad, talvel, sügisel ja kevadel räätsa - ja rabamatkad ning tõukekelgumatkad. Aastaid tegutses ka Reimann Retkedel tütarfirma Reimann Reiser Lääne-Norras Averoya saarel.
Lisaks on Mart pikalt kaasa löönud Eesti arenguabi projektides: nii on ta oma teadmiste ja oskustega olnud hinnatud ka Gruusias ja käesoleval hektel panustab Kesk-Aasiale ja Kõrgõzstanile.
Kuid nagu vägilastele tavaks, jäävad tavaelu raamid Mardile ikka kitsaks ja nii on vaja moodsas maailmas kuidagi ikka leida seikluslikke väljundeid, et oma Thori loomust toita, nii võtab Mart justkui muuseas ette raskeid retki, aerutab sõpradega süstaga Rootsi, sõidab Tartu maratoni läbi enda külge seotud süstaga ja palju muud. Thori loomus jääb ikka endiseks, isegi, kui ta nimeks on Eestimaal pandud Mart. Thorile ei jää Mart alla ka käterammult: kui Thor heitis legendides oma vasarat, siis Mart tõstab muuseas näiteks süstakoolitusi läbi viies mänguliselt ühe käega süsta üles, oodates sama ka uutelt giidiõpilastelt. 
Kuid karm vägilane on justkui haihtunud kui ta on koos oma imeliste tütarde Rute ja Erega – siis saab Mardist armastav ja armasatud isa.
Kuid Mardi puhul on müstiline see, et teda teavad paljud, kuid tunnevad vähesed. Nii jääbki ta tõenäoselt saladuseks enamustele teekaaslastele.
Millised olid Sinu lapsepõlve liikumised, mängud?
Lapsepõlves kondasime oma isaga palju metsas. Mikumardil on kahel pool minu sünnikodu metsad, kahel pool põllud. Isa võttis meid kaasa kondama, talvel suusatama, hirmus rassimine oli, et isale järele jõuda. Püüdsime väga Margusega, et kannul püsida. Meil oli vennaga pidev konkurents, kes on mis asjas parem. Me suusatasime võrdselt, kuid vend jooksis ja sõitis jalgrattaga kiiremini. Maal oli maatööd ka, milles mõõtu võtta ja võistelda. Sõitsime palju ka traktoriga, elu oli väga seikluslik.. Meil olid võidu kartuli võtmised, selgitasime välja, kes jõuab kiiremini heina hanguda, kes jõuab kiiremini kartuli kotte tassida: see kõik lõi mänguliselt suurepärase füüsilise baasi ja andis palju rammu juurde. Lapsepõlves sai ka palju ronitud, see harjutas koordinatsiooni, tollal julgesin ma kõige kõrgemale puu otsa ronida.
Kuidas Sa ise lapsevanemana suunad lapsi liikuma?
Mul on kaks imelist tütart Rute 7, Ere 6 ja innustan neidki liikuma. Lastel on poolteist aasta vanuse vahe, seega neil on väga hea koos mängida. Minu arvates on kõige hullem ülehoolimine, kui lapsed väikesed olid ja tahtsid mulda süüa, siis lasin neil seda teha, tutvusid uute bakteritega. Kui laps tahab mängida, siis peab tal lubama seda teha. Kui tikkudega mängida, siis las mängib, niikaua kuni näpu ära põletab, siis enam ei taha. Kui lapsele meeldib ujuda, siis võiks laps ujuda saada. Samas tuleb kehtestada reeglid, kus on piirid. Rutele ja Erele meeldib näiteks telkida, kui vihma sajab võivad nad ka õue mängima minna ja sellest pole hullu, kui riided poriseks saavad. Mul on väga hea meel, et ka minu lastel on suurepärane mängumaa, nagu mul endalgi kunagi. Tüdrukutel on aias omad puud, nad käivad minu emaga laudas koos, meil on mullikate koppel maja taga. Möödunud suvel oli laste ülesanne hoolitseda selle eest, et loomadel oleks kogu aeg vesi olemas: neil oli oma vastutus, see valmistab eluks ette.
Mida paned tähele tänapäeva lapsevanemate puhul ja mida neile soovitad?
Märkan tänapäeval kõikjal ülehoolimist, näiteks paljud lapsevanemad ei luba lapsi parvega jõe peale ega isegi metsa jalutama minna. Keelatakse isegi siis, kui polegi midagi ohtlikku. Lapsed on väga rahul kui saavad kogemuse, laste siirast huvi ei tohiks takistada. Kuigi soovitakse lastele parimat, siis keeldude tagamaaks on hirm, et lastega midagi juhtub ja nii saame tulemuseks selle, et lapsed arvavad, et nad ei tohigi mitte midagi teha ja kõik on ohtlik. Et maailm üldse on üks ohtlik paik. Liigsed piirangud pärsivad laste soovi katsetada ja end proovile panna. Tegelikult on inimeste piirid oluliselt laiemad, kui teame, ühiskond blokeerib paljud asjad eos ära.
Kuidas sobivad kokku isaks olemine ja ekstreemsed harrastused?
Ekstreemsus on väga suhteline mõiste ja mina ekstreemsustega ei tegele. Kõige ohtlikum tegevus, kus olen ka surmale kõige lähemal olnud, on Tallinn-Tartu maanteel autoga sõitmine. Kuid tõsi see on, et mitmetes seiklustegevustes on piisavalt ohte ja riski. Olen erinevatel põhjustel analüüsinud erinevaid õnnetus- ja surmajuhtumeid seiklustegevustes ja ekspeditsioonidel. Sagedased põhjused on liigsete riskide võtmised ja oma võimete ülehindamised, kuid mõnikord tundub ka, et tahet oma elu eest lõpuni võidelda napib. Ei ole parimat motivatsiooni ellu jäämiseks ja elu eest võitlemiseks kui minu tütred, kes alati küsivad: „Isa, kas sa lubad, et tuled tagasi!?“ Seda olen neile alati lubanud ja kavatsen ka edaspidi sellest lubadusest kinni pidada. Oma tutvusringkonnas olen märganud, kuidas isaks saamine meeste riskikäitumist muudab, enam ei tormata pea ees seiklustesse, vaid mõeldakse rohkem enne igat sammu. Seetõttu on suurimaid väljakutseid ja ohtlikemaid retki alati hea ette võta nende meestega, kes on isad. Nii nagu eelnevalt mainisin on ohud sageli peidus seal kus neid ei oodata. Olen olnud nii Venemaa kui Vietnami piirivalves ülekuulamisel ning sattunud püssitorude ette ja lahingutegevuse lähedusse Kaukaasias, olnud snaiprite vaateväljas Balkanil, kõik need juhtumid on lahenenud hästi, isegi meeleolukalt. Ainus koht, kus mind on füüsiliselt rünnatud, oli ühes Kreeka kuurortlinnas, kus kohalikud noormehed arvasid, et mind oleks tarvis füüsiliselt noomida „nende parkimiskoha“ hõivamise pärast avalikus parklas. Seega on siiani minu kõige ohtlikum juhtum olnud seal, kus ka eestlased sageli oma perepuhkust veedavad ja turvaliseks peavad.
Kuidas sirgusid viikingi sarnaseks? Pajata paljun ka oma seosest spordiga?
Eks ma olen sirgunud selliseks nagu ma olen tänu geenidele ja keskkonnale. Mulle on loodus nii kaua meeldinud, kui end mäletan. Meie külas oli 14 poissi, mitte ühtegi tüdrukut. Nii olid meil poiste mängud, luurekad, ronimised, võistlused. Kogu aeg käis väga kõva konkurents, see pani vundamendi edasiseks eluks. Tänapäeval puudub paljudel noortel motivatsioon olla kellestki parem. Konkurentsis püsimine andis saavutusiha ja polnud naisi, kes tagasi tõmbaks. Toimusid jäärallid jalgratastega, kui hoo pealt libedal kukkusid, oli valus.
Spordi valdkonnast tulid mul hästi välja kuuli tõukamine ja kettaheide, tegelesin ka tõkkejooksuga ja hüppasin kaugust. Kuulitõukes oli parimaks tulemuseks Harjumaa noortemeistri tiitel.
Mis puutub sarnasusse viikingiga, siis näiteks Norras mind üldiselt välismaalaseks ei peeta. Nii nagu mõned norrakad on öelnud, et vastan Norra stereotüübile rohkem kui enamik norrakaid. Kord isegi küsiti, et kas ma võiks ühes kohalikus näitemängus viikingit kehastada. Ütlesin, et tööjõu juba toote sisse, et kas nüüd tahate, et põliseid norrakaid ka välismaalased kehastaksid.
Oled korraldanud Pedassaare kontsertrekti, kus mängisid ise saksofoni, mis on Su lugu muusikaga?
Algselt oli muusikaga sõbraks saamine vanemate soov, solfedzo oli väga karm, see mulle ei meeldinud. Orkestris mängimine aga arendas väga. Nii muutusid laulmine ja pillimäng ühel päeval peamisteks tegevusaladeks ja sport vajus päris ära. Muusika „võitis“ kuna see andis võimaluse minna välismaale, piirid olid alles lahti saanud ja muusikaga sai minna sõprusperedesse, kuna eelarvet tol ajal kellelgi polnud, et omal käel rännata. Välismaal käisime muuhulgas ka laulmisega. Saksofon on minu peamine pill ja tõepoolest mängin tänaseni. Kui juba rattaga sõita oskad, ega siis enam naljalt ei unusta. Sama kehtib ka pillide kohta.
Kelleks Sa väiksena saada soovisid?
Kui väike olin mõtlesin kelleks saada soovin, alguses mõtlesin metsavahiks, kuid tundus et nii võib üksi metsas igavaks minna, siis tuli idee saada loodusgiidiks või loodukaitsjaks, et seal oleks koos nii loodus kui inimestega suhtlemine. Kui olin 11 läksin isaga Harju maavalitsusse tähtsaid asju ajama ja isa jättis mind fuajeesse ootama. Jäin seinal maja juhti vaatama ja teiste ametinimetuste kõrval nägin silti looduskaitse spetsialist. Mõtlesin, et kunagi võiks see mina olla. Nii juhtuski, et juba 20- aastaselt – 2. kursuse kevadel läksingi tööle samasse asutusse just nimelt looduskaitse spetsialistiks.
Kuidas sai Sinust matkajuht?
Minu matkajuhi algusaastad on seotud sellega, et tundsin kahte sellel ajal suhteliselt tundmatut piirkonda Naissaart ja Põhja-Kõrvemaad. Minu klassiõe isa oli sündinud Põhja-Kõrvemaal, mis minu kooliajal oli Nõukogude armee polügon. 1986 läksime klassiga sinna jalgrattamatkale. Mingeid kaarte sellel ajal selle piirkonna kohta ei olnud, kuid Koitjärve külas sündinud mees teadis kõiki radu peast. Mäletan, et meie matka ajal olid seal ka sõjaväe õppused, kuid kuna oli juba Gorbatsovi ja perestroika aeg, siis meid polügonilt minema ei aetud. Mäletan, kuidas suurte vuntsidega nõukogude sõjaväelane sõbralikult seletas, et kuhu me minna võime ja kuhu minnes ta meid maha laskma peab. Hiljem õnnestus saada Nõukogude armee kaart, mille servale oli vene keeles kirjutatud „täiesti salajane“ ning juba ise Kõrvemaa radu avastama hakata. Ülikooli minnes hakati esimesel kursusel küsima, et millisel teemal uurimistöid keegi tahaks tegema hakata ning kuna endised Nõukogude armee polügonide uurimine oli aktuaalne ja ma Põhja-Kõrvemaad teadsin, hakkasing sellega tegelema. Nii kutsuti mind tööle Harju maavalitsuse keskkonnaoskonda ning kuna üks oluline teema oli just rekreatiivne kasutus, soovitati mul rääkida Rene Meimeriga tolleagse Tallinna Pedagoogikaülikooli Kehakultuuriteaduskonna õppejõuga, kes tudengitega seal matkamas oli käinud. Rene küsis kohe, et tal on üks soomlaste grupp tulemas ning hädasti oleks matkajuhti vaja. Nii tegingi oma esimese matka, aasta oli siis 1996 ning hiljem kutsus Rene Meimer mind ka vastloodud rekreatsioonikorralduse eriala õppejõuks.
Pärast 1. kursust olime Naissaarel suvel zooloogia ja botaanika praktikumis. Aasta oli siis 1995 ning Nõukogude armee oli aasta eest lahkunud ning saarel olid kohtuprotsessi eest varjul jäägrid, praktikumi käigus sai saar läbi ja risti tundma õpitud. 1997 aastal toimus Tallinnas suur rahvusvaheline konverents, kus tähistati 700 aasta möödumist esimesest looduskaitseürikust Eestis, nimelt keelas 1297 aastal Taani kuningas Erik Menved metsaraie Tallinna saartel. Konverentsi raames toimusid ekskursioonid Naissaarele ning jälle oli vaja giide, kes saart tunneksid. Õnnestunud ekskursiooni järel töötasin veel paar suve Naissaarel giidina.
Sina ja saared?
Eestis on 1500 põnevat saart, kuid räägin oma esimesest lemmikust. Kui väike olin, oli mu unistuste saar Pedassaar- käisime vanematega sageli Valkla rannas ujumas ja vaatasin kogu aeg kaldalt seda „kättesaamatut“ iludust ja unistasin, kuidas kord sinna minna saaks. Vaatasin vast juba 1-2 aastaselt, nii vaatasingi aastast- aastasse ka edasi. Elasime piiritsoonis ja saartele minek oli rangelt keelatud. Pidulik hetk, mil mu unistus täitus oli 20 aastaselt, mil esimest korda Pedasssaarle suuskadega läksin, paati ju polnud. Mäletan, et külm talv oli. Nüüd teeme sinna igapäevaselt süstaretki, lapsepõlvest on meeles seik, et isa ja ema rääkisid mulle kunagi, et nad käisid Pedasssaarel kolhoosi peol.
Kuidas sattusid Ameerika Ühendriikidesse õppima?
Peale Nõukogude liidu lagunemist võttis USA valitsus vastu strateegilise otsuse, et kõikidel endistel liiduvabariikidel oleks sõprusosariik USAs, et julgeolekualast koostööd teha. Nii toimis tihe ja edukas koostöö Marylandi rahvuskaardi ja Eesti kaitseliidu vahel. Kuna koostöö oli edukas laiendati seda ka haridusele ning nii sattusin õpetama ökoturismi Garrett kolledzis seiklusspordi tudengitele. Kolledz asus McHenrys, mis on Otepää sõpruslinn, kuid veel väksem ja eraldatum, otsustasin lisaks õpetamisele ka ühe erialadiplomi juurde teha. Saadud diplomi peal on kirjas associated degree in adventuresports. 
Oled loonud eduka ettevõtte Reimann Retked ja korraldad juba aastaid süsta-, jalgsi-, räätsa- ja tõukekelgu matku, kuidas see kõik alguse sai?
Peale USA- õpinguid tulin Eestisse ja tegin kohe süsta firma. Reimann retked. Mäletan, et paar inimest USAs nägid Eesti kaarti ja mõlemal oli sarnane kommentaar: „wow milline rannajoon ja kui palju saari, kindlasti on teil meresüsta matkad hästi popid“. Nii mõnigi ameeriklane tahtis kohe ka meresüstamatkale tulla. Hakkasin otsima siis matkakorraldajaid, kanuumatku tegid küll paljud, aga meresüstamatka korraldajat ei õnnestunud leida. Kodumaal oli küll süsta tootja Tahe, kuid merekultuur ja süstamatkad olid okupatsiooni ajal katkenud. Nii saigi rajatud matkakorralduse firma. Asutamise juures olid veel minu vend Margus ning elukaaslane Katri-Liis, aasta oli siis 2003. Meri ja saared olid Eestis unustatud avastamata maa- põnev on see, et süstaga saab igale poole ligi, kuhu muidu ei saa. Sageli on süst parim viis kuidas liikuda. Meil on Lääne-Eestis väga madal meri, on paiku, kuhu ei saa ühegi kaatriga kohale minna. Kui süstamatkadega algus tehtud, tekkis hiljem soov ettevõtmist aastaringseks laiendada - nii tulid ka kõik muud tegevused nagu räätsa- ja tõukekelgumatkad ning rafting.
Milline on hea giid?
Hea giid on see, kelle matkadele tullakse rõõmuga tagasi. Kuid seiklusturismi eripära on ka see, et giid peab suutma ennast kehtestada. Kliendi soovidele alati vastu tulla ei saa, sest sageli on see seotud ohutuste teemaga. Ohutus on aga midagi sellist, mida ei osata näha kui puuduvad teadmised ja kogemused. Eks hea giid tabab ise ära millal on vaja muutuda leebest klienditeenindajast otsusekindlaks juhiks, kes suunab gruppi vajalikul moel.
Mis on süstamatkade puhul aastatega muutunud, mis peamised sihtpunktid kus käite?
Matkad on jäänud aastatega lühemaks. Viimasel ajal on populaarsed 2 kuni 3, 5 tunnine Pedassaare ring. Inimesed soovivad mugavamaid matku, telgis ööbida soovitakse harvem. Positiivne on see, et inimesed tunnevad rohkem muret ohutuse pärast. Võib öelda, et seltskondade distsipliin on paranenud ning kui alkoholitarbimsega oli minu matkajuhiks olemise algaastatel pidevalt probleeme, siis viimastel aastatel ei ole sellega probleeme olnud. Võib öelda, et klientide huvi looduse ja kultuuri vastu on kasvanud. Samas on trend, et inimesed muutuvad mugavamaks ning on järjest vähem nõus pingutama kui näiteks loodus ja ilmaolud seda nõuavad. Ka ei viitsita sagedamini ennast eelnevalt kurssi viia sellega, kuhu minnakse, mida tehakse ning mis vaja kaasa võtta on. Järjest enam esineb juhtumeid näiteks kui matkagrupis on inimesi, kes on üllatunud, et nad süstamatkal ise aerutama peavad. Seetõttu üritame niipalju kui võimalik eelnevalt kliendiga suhelda ja ikka kontaktisikule südamele panna, et kõik grupi liikmed oleksid informeeritud ja teadlikud kuhu nad tulevad. 
Tegeled erivajadustega inimestega - ava palun seda teemat?
Esimest korda puutusin kokku erivajadustega inimestele seiklustegevuse pakkumisega USAs. Hakkasin seejärel ka Eestis võimalusi otsima, et erivajadustega inimestele matku teha. Esialgu olid katsed edutud, kuid viimastel aastatel on huvilisi päris palju leidunud. Kui tavakliendid muutuvad aasta aastalt üha mugavamaks, siis on tunda kuidas erivajadustega inimeste entusiasm kasvab. Lihtsalt tugev tahe midagi uut teha ning siiras rõõm kui nad millegi esmapilgul võimatuna tunduvaga hakkama saavad on minu jaoks väga inspireeriv. Tundub, et selle suure tahte on tekitanud kerge trots, kui neile sageli räägitakse, et sa neid ja neid asju ei saa või ei tohi teha. Erivajadustega inimesed soovivad end proovile panna ja nad on võimeliseks palju enamaks, kui ette kujutadagi võib. Olen ikka arvanud, et mentaalne ettevalmistus on olulisem kui füüsiline. Nüüd olen järjest enam jõudnud veendumusele, et mentaalne ettevalmistus ongi kõik, mida matkamiseks vaja, tugeva tahtega on võimalik teha võimatut.
Oled aerutanud kondimootoril Rootsis, palun meenuta eredamaid seiku sellest teekonnast?
Soome aerutasime sageli ja meie seltskonna ühel silmapaistval giidil Andres Kajul tuli idee, et võiks Rootsi aerutada. Kaju on see vend, kellele meeldivad keerukad väljakutsed, nii näiteks oli ta esimene eestlane, kes süstaga Jägala joast alla sõitis. Idee oli teostatav just pärast Shengenisse minekut. Enne oli isegi Soome minek väga raske: pidime Pirital iga kord välja chekima ja Porkkalas sisse chekima. Käisime viiekesi Rootsis 2008 suvel, vägev oli, et lõpuks ometi oli võimalik minna ilma piirikontrollita Rootsi. See oli raske 36, 5 tundi ja 180km aerutamist- üksi oleks olnud väga masendav, tundsime et meeskonnast oli palju abi. Giididel on reeglina suured egod, kuid sel raskel teekonnal leiti kompromissid väga kiirelt, kuna saadi aru, et aega pole jagelemiseks. Saime aru, et asi tuleb ära teha ja kõik.
Andres Kaju on pajatanud, et nägi Rootsi aerutades pilvede asemel taevas loomakesi mõmmisid, sina ei näinud nii raske pingutuse järel hallutsinatsioone?
Mõmmisid ma ei näinud, aga näiteks päikeseprillidel peegeldusid veepritsmed nii, et oli tunne, et näen kive mere põhjas st põhi näis väga lähedal. 100 km on mõnus päevateekond (näiteks nagu Võhandu maraton), 100 km sõideti ära ja siis läks ikka väga raskeks.
Oled läbinud Tartu suusamaratoni süstaga, palun räägi seda lugu
Usun, et kui meid Tartu Maratonil süstadega nähti, siis kiputi meid jänkude ja põrsaste kostüümidega võistlejatega samasse seltskonda liigitama. Tegelikult olid selle sõidu tagamaad hoopis tõsisemad. Kuulsin Timo Palo plaanist põhjapooluselt Teravmägedele suusatada, see on marsruut, mida 1895 aastal plaanis läbida legendaarne Norra polaaruurija Fritjof Nansen, kuid mis senini ei olnud kellelgi õnnestunud. Eesmärk oli väga ambitsioonikas, kuid ma uskusin, et Timo teeb selle ära. Praeguseks ongi see Timo Palo ja norraka Audun Tholfseni 1620 kilomeetrine 72 päeva kestnud retk kantud Guinessi rekordite raamatusse kui kõige kiirem retk pooluselt maismaale. Retkel kasutasid Audun ja Timo traditsiooniliste kelkude asemel süstasid, mida sai kasutada nii kelguna kui lahvandusest üle aerutamisel. Lõin kaasa ekspeditsiooni ettevalmistustes, just süsta disainimises ja süstavarutuse komplekteerimises. Tartu maraton oli üks testüritus, kuidas süst kelguna toimib, oli väga huvitav kogemus ja kuigi maratonirada ja polaarjää on kaks täiesti erinevat aluspinda, andis maraton siiski aimu, kuidas meresüst lumel käitub.
Korraldad ka Lahemaa maratoni, mis on Sul selle teema missiooniks ja visiooniks?
Lahemaa maratoni korraldamist olen eest vedanud kolm aastat. Esimene maraton sai teoks kui Paatsalu maratoni korraldajad maratoni korraldamisest loobusid, kuna nad tundsid, et ei suuda vajalikul moel turvalisust tagada. Lahemaa maraton on koos kohalike merepäästjate abiga õnnestunud väga hästi. Sageli pingutavad eestlased oma maa võrratust loodusest ja potentsiaalist rääkimisega selgelt üle, kuid meresüstasõidu tingimused on meil tõesti maailmatasemel. Seetõttu peaks Eestis vähemalt üks mereaerutamise maraton olema.
Reimann retked tegutsevad ka Norras, kui keerukad olud on seal ja milline on senine kogemus?
Aastal 2010 lõime Reimann Retkede tütarfirma Reimann Reiser Norras Averoy saarel. Kohe meie baasi vahetus läheduses asus Norra 5 kõige olulisema turismiatraktsiooni hulka kuuluv Atlandi tee, mida on maailma mitmed reisiajakirjanikud nimetanud maailma kõige ilusamaks autosõiduks, kuna mitmete sildadega on ühendatud saared väga atraktiivseks autoteeks, mida mööda voorivad sajad tuhanded turistid aastas. Sattusime sinna kuna piirkonnas tunti huvi aktiivsete tegevuste vastu ning üks alustav majutuskoht oli huvitatud meiega tiheda koostöö tegemisest. Tegemist on äärmiselt huvitava ning atraktiivse piirkonnaga. Kolm kuud aastas olid meie giidid kohapeal ja korraldasid koolitusi Norra süstasõitjatele ning teenindasid turiste üle Euroopa. Ühes maailma ilusamas ja ohlikumas süstasõidupiirkonnas matku korraldada on olnud kindlasti väga hea kogemus Reimann Retkede meeskonnale. Kindlasti jääme Norrasse matku korraldama ka tulevikus, kuid kohapeal meeskonna hoidmine ei osutunud siiski majanduslikult perspektiivseks, seetõttu lõpetab Reimann Retkede tütarfirma Reimann Reiser selle aasta lõpuks oma tegevuse. 
Oled pikalt Gruusias arenguabi projektidega tegelenud ja nüüd on Sul Kõrgõzstani periood, palun ava mida oled neis riikides töötades õppinud?
Jah viimastel aastatel olen erinevate projektide tõttu palju viibinud Kaukaasias, Kesk-Aasias, Balkanil ja kõike neid piirkondi ühendavas Türgis (Balkan ja Kaukaasia on endise Osmani impeeriumi osad ning Kesk-Aasiat asustavad Turgi rahvad). Projektides tegutsemispõhjused on mul suhtelislet sarnased kui erivajadustega inimeste puhul. Kriisijärgsete piirkondade inimestel, kes on raskustega harjunud on sarnane tahe midagi teha ja ennast proovile panna nagu erivajadustega inimestelgi. Mul on paar head Norra tuttuvat, kes tegutsevad vastutusrikastel töökohtadel ja näevad laiemat pilti: Kuigi majanduslik olukord tundub ilus kasvavad kulutused sotsiaaltoetustele tunduvalt kiiremini kui naftatulud ning kõige hullem on inimeste suhtumine, et nad peavad raha saama sellepärast, et nad on norrakad ning järjest enam on senise süsteemi jätkusuutlikkuses kahtlejaid. Tärkavates majandustes on vastupidi: majanduslik olukord on kehv, kuid rahva suhtumine on positiivne. Norrast tagasi tõmbumise järel saab Reimann Retkede järgmiseks sihtmärgiks kas Balkan või Kesk-Aasia, hetkel kõige suurema tõenäosusega Kõrgõzstan.
Palun jaga oma toitumise filosoofiat?
Ma ei ole toidu suhtes valiv ja ei ole kunagi kellelegi teatanud, et ma ühte või teist asja ei söö, et mõni toit oleks halvasti tehtud ega ole ka tekitanud ebamugavaid olukordi erimenüü nõudmisega. Võimalusel toitun siiski nii tervislikult kui võimalik st. üritan vältida kiirtoitu ning eelistada kodumaist toitu. Võib olla üks suurimaid eripärasid on see, et päev on korda läinud kui saan juua vähemalt paar liitrit kodutalu piima, poe piima ma ei joo ning välismaal olles ongi kodutalu piim, mille järgi esimesena puudust tunnen.
Mis on Sinu sõnum Eestimaalastele Liikumisaasta puhul?
Liikumine ja eriti looduses liikumine lahendab paljud probleemid ning annab tervise, väljakutsed ning hea enestunde, minu parimad mõtted on tulnud just liikudes. Paljud otsivad abi sensitiividelt või imerohtudest, kuid tegelikult jääksid paljud kulutused tegemata kui käidaks rohkem looduses, meie kodumaist ilu nautimas ja kaloreid kulutamas.
